Seekord tahaksin alustada oma rääkides pisut endast, kuna soovin, et see blogi jõuaks ka nendeni, kes mind isiklikult ei tunne. Minu nimi on Marleen. Olen 23aastane neiu ning õpin Tallinna ülikoolis eesti filoloogiat. Tulevikus soovin töötada kirjastuses ja kui võimalik siis ühel päeval päris enda kirjastuse luua, aga see veel kaugem tulevik. Usun, et koos Jumalaga saaksin hakkama küll, kui see on Tema tahe.
Praegu aga tahan jagada lugu oma lapsepõlvest ja koolikiusamisest ning kuidas olen jõudnud kristluseni. Usun, et Jumal kutsus mind selleks juba siis, kui olin beebi, sest just siis tahtsid mu vanemad mu ristida, kuid see jäi katki, kuna vist ei leitud ristivanemaid.
Põhikooli aeg oli mu elu üks keerulisemaid aegu. Ma käisin küll esimesed viis aastat ka pühapäevakoolis ning kristlikes lastelaagrites, kuid olin liiga noor, et seda päriselt mõista. Koos kooliga käisin jõulude ajal kirikus. Olen küll Jumalaga kokku puutunud juba lapsena, kuid kui kasvasin pühapäevakoolist välja, jäi see mõnedeks aastateks varju. Ometi, ma tean väga hästi, mida tähendab olla kiusatud noor. Tean, mida tähendab olla pärit katkisest perest. Nimelt mu vanemad läksid lahku, kui olin umbes kümneaastane. Lahkuminek, kui selline nagu polnudki minu jaoks nii raske, ma isegi ei süüdistanud ennast nagu lapsed tavaliselt teevad. Ilmselt ma ei osanudki sel hetkel midagi enamat tahta, sest ma pole kunagi tundnud, et mul oleks päris perekond. Mu ema on olnud minu jaoks olemas, kui olen teda vajanud, kuid ma pole tundnud sellist tõelist perekonda, et vanemate suhted on omavahel korras. Ma ei mäleta, et oleksime kolmekesi koos midagi toredat teinud. Ma ei ütle, et mu vanemad ei armastanud mind. Muidugi nad armastasid, kuid ma arvan, et nad ei osanud seda nii välja näidata nagu nad oleksid võib olla ise ka tahtnud. Usun ja tean, et mu vanemad armastavad mind praegu ka. Usun, et mu isagi teeb seda, olgugi, et ta ei oska seda nii välja näidata nagu sisimas võib olla tahaks. Ma armastan oma vanemaid sellistena nagu nad on, olen neile andestanud ning usun, et nemad on minu üleastumised samuti andestanud. Ma pole olnud täiuslik tütar, kuid ma ei saagi olla kunagi täiuslik, sest ma olen siiski inimene ja teen ise ka vigu. Oma isa puhul soovin kogu südamest, et ta vabaneks sõltuvustest, soovin seda, sest ma tahan parimat. Ma tahan tervet suhet oma isaga. Ka täiskasvanud inimesena ma vajan oma isa, ma vajan tervet suhet oma isaga. Lahkuminek ei vähendanud seda, et mina vajan ka isa. Õigemini õiget isa-tütre suhet nii, nagu see olema peab. Ma vajan oma ema ka, aga ma tean, et temale saan ma alati helistada ja võin talle kõike rääkida. Emaga on mul olemas see ema-tütre suhe. Meie suhe pole alati hea, kuid ma tean et võin talle alati helistada. Sarnast usaldusväärset suhet vajan ma ka oma isaga. Ma usun, et ühel päeval see muutub, sest Jumalale on kõik võimalik. Usun, et Jumal muudab seda suhet. Võib olla mitte nii kiiresti, kui mina seda sooviksin, aga ühel päeval see kindlasti muutub. Hoolimata kõigest on Jumal siiski minu parim Isa, keda ma üldse tahta oskan.
Lisaks sellele mind mõnitati koolis. Mulle on öeldud väga halbu asju näiteks, et olen väärakas. Mind ei tahetud kunagi klassiõhtutele. Keegi ei tahtnud mu läheduses isegi olla kuna nad arvasid, et mul on mingid pisikud. Mäletan, et mängiti isegi mängu „Marleeni pisik“. Mäletan, et olin justkui karistus, kui üks poiss klassis juttu rääkis, pandi ta minu kõrvale istuma. Mulle on öeldud isegi seda, et mu vanemad on õde ja vend ja ma olengi sellepärast selline. See muidugi pole tõsi, kuid mäletan, et see viis mind endast välja Mul ei olnud sõpru, kellele rääkida ja keda usaldada. Mul olid mõned nooremad sõbrad, kuid mul ei olnud selliseid tõelisi sõpru, kes oleksid mind mõistnud. Mäletan, kui kaheksandas klassis korraldasime üheksanda klassi ära saatmise ning mäletan, et tegime neile nö „paadi“ ja pidime laulma laule. Ma liigutasin rohkem lihtsalt suud, kui et laulsin. Üks poiss hakkas sellepärast minuga õiendama. See mõjus mulle nii, et hakkasin nutma ning õpetaja sai hiljem aru, et olen nutnud, kuid ega temagi ei saanud eriti midagi teha. Minu pärast on käinud politsei koolis rääkimas noortega, kuid see ei aidanud. Mulle ka pandi hüüdnimi Leenu, see tundub nii süütu, aga see osati mulle nii vastikuks teha, et mulle ei meeldinud absoluutselt, et mind nii hüüti. Ma isegi ei oska öelda, miks see mulle nii vastik oli. Mäletan põhikoolist ka ühe õpetaja suhtumist, et oli klass + mina. Polnud kerge olla koolis mitte tahetud ja isegi õpetaja poolt eraldatud. Ma ei mäleta enam paljutki ja ei peagi mäletama, kuid see kõik, mis toimus hävitas minu enesekindluse, usu endasse, mida mul ei saanudki tekkida. See hävitas mu enesehinnangu, mis kujunes madalaks ja kipub praegugi olema pigem madal. Ma ei ütle, et ma oleksin olnud täiuslik, ma polnud. Ma tegin ka vigu, ütlesin halvasti, tegin haiget, käitusin valesti, hoidsin eemale ja nii edasi. Kui tuli mõni uus klassi võtsin kohe kaitsva hoiaku. Minuga oli raske alustada sõprust uutel inimestel.
Võitlen praegugi madala enesehinnanguga, argusega, enesekindlusega. Mul on praegugi vahel raske oma arvamust välja öelda ja ennast väljendada. Usun, et Jumal teeb minuga tööd. Ta muudab mind enesekindlaks ja julgeks inimeseks. 7 Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. -2Tm 1:7; Taaveti laul. Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema? Ps 27:1, Piibel-. Kui Jumal on koos minuga siis polegi mul vaja midagi karta. Jumal, aitab mul kõigest läbi minna.
Kui läksin gümnaasiumisse, siis seal palju kergem ei olnud. Otseselt mõnitamist polnud, aga mul oli üsna keeruline sõpru saada ja hoidsin ise pigem eemale nii, et mul gümnaasiumis tekkis kümnendas algul üks inimene, kellega rohkem suhtlesin. Üheteistkümnendas tuli uus tüdruk, siis hakkasin temaga suhtlema ning jäingi temaga suhtlema. Nii, et gümnaasiumis oli ka põhimõtteliselt ainult üks inimene, kellega rohkem suhtlesin. Muidugi me ei saanud ka temaga alati hästi läbi. Tülitsesime ikka päris palju ja tegime teineteisele haiget oma ütlemistega. Peale kooli mingi aeg läksime tülli nii, et me ei suhelnud peaaegu aasta, kuid siis hakkasime uuesti suhtlema ja ma usun, et see oli Jumala tahe, et uuesti suhtlema hakkaksime. Ja ma olen rõõmus, et võin temaga nüüd edasi suhelda ja ta sõber olla.
Olen oma mõnitajatele andeks andnud. Ma ei mõtle palju enam selle kiusamise peale. Usun, et olen praeguseks sellest juba üle saanud. Peale üheksanda klassi lõpetamist tahtsin tegelikult juba ristitud saada, kuid lükkasin selle edasi ning otsisin peale kaheteistkümnenda klassi lõpetamist üles oma pühapäevakooli õpetaja ning kirjutasin talle oma soovist. Kui õigesti mäletan, siis ta oli positiivselt üllatunud. Me saime piisavalt inimesi kokku nii, et sain ära käia leeris ning mind ristiti 19. august 2012. Pärast seda hakkasin kodu lähedal koguduses käima. Mäletan, et mind võeti vastu väga soojalt ja mu esimesed mälestused on ülimalt positiivsed, mulle meeldis väga alguses käia selles koguduses, inimesed olid sõbralikud ja võtsid mu vastu. Mäletan ka seda esimest korda, kui polnud ühtegi noort, kuid samal õhtul lisati mind juba sõbralisti, ma isegi ei tea, kuidas nad kohe oskasid mu üles leida. Alguses mulle väga meeldis käia kirikus ja noortekatel, olin sinna oodatud, kuid mingi hetk muutus kõik. Ei tahtnud enam väga minna, tundsin end üleliigse ja mõttetuna. Ma ei tea, mis täpselt juhtus, või mis tekitas sellised tunded. Õnneks olid olemas inimesed, kes ei lasknud mul täiesti lahkuda. Kui nad oleksid alla andnud ja lasknud mul lahkuda ei oleks ma täna ilmselt selles kohas, kus olen. Võimalik, et ma poleks isegi elus.
See kõik süvenes, ma jõudsin lõpuks nii pimedusse. Tundsin, et kristlus pole minu jaoks, et see kõik on nii mõttetu. Olenemata sellest, et mul on olnud kogemusi Jumalaga. Ma andsin alla, ma ei viitsinud sellega tegeleda, ma ei tahtnudki, kuid see ei teinud mind õnnelikumaks, pigem õnnetumaks. Suhted ei olnud korras, tundsin end hullemini kui kunagi varem. Asi läks nii hulluks, et mind sunniti minema psühholoogi juurde tagasi. Tänu Jumalale, et sunniti, kuigi see mulle ei meeldinud ja ma ei tahtnud üldse minna. Ma olin õnnetu. Ometi, ma usun, et psühholoogi juures käimine aitas mind. Olen kindel, et kõige rohkem aitas see, kui tulin tagasi Jumala juurde, hakkasin Teda uuesti rohkem otsima.
Ühel õhtul andis keegi, kes on mulle oluline ülesande, et palvetaksin tema eest. Mu esimene reaktsioon oli, et ma olen küll kõige valem inimene, et seda teha, kuid võtsin selle ülesande siiski vastu ning olen seda siiani vahelduva eduga teinud ja jätkan seda. Usun, et eestpalved on olulised.
Praegu olen ma ülimalt tänulik Jumalale, kes on andnud mulle sellised sõbrad, kes ei ole minu suhtes alla andnud hoolimata sellest, kuidas ma nendega käitunud olen. Ma olen olnud nii kohutavalt põikpäine ka kristlasena.
Jumalaga käimine ei ole olnud lihtne ja see ei saagi kunagi olema lihtne, sest Jumal ei olegi meile lubanud kerget elu. Jumal tahab, et me hoiaksime temast kinni ja loodaksime igas olukorras tema peale. Jumal tahab, et õpiksime läbi erinevate olukordade ja tihti on need rasked, kuid rasked olukorrad teevad meid tugevamaks. Kui meie läheme läbi teatud olukordadest, siis saame oma kogemustega aidata ka teisi inimesi, kes lähevad sarnastest olukordadest läbi. Usun, et raskused teevad meid usus ka tugevamaks, me otsime rohkem Jumalat ja loodame Tema peale.
Ma olen tahtnud mitmeid kordi alla anda, kuid see ei ole olnud mingi lahendus, see ei ole muutnud mitte midagi paremaks, asjad on läinud pigem hullemaks. Ka usus käimine, Jumalaga käimine võib muuta mõnikord asju hullemaks, sest mida lähemale saame Jumalale seda rohkem ründab saatan, kes üritab meid maha tõmmata ning meie ellu valesid rääkida. Saatan ei taha, et käiksime koos Jumalaga. Saatan materdab. Ta üritab kõike ära rikkuda, ta sosistab meile valesid näiteks et „Jumal ei armasta sind!“ „Vaata, mida sa tegid, ise veel kristlane!“ Saatan süüdistab. Saatan tahab tirida meid Jumalast eemale. Mind tal õnnestuski tirida, sest ma lasin seda, kuid enam ma ei lase. Usun ja tean, et tal ei ole õigust midagi ära rikkuda. Tal ei ole õigus seda ka sinu elus teha, isegi kui sa Jumalat ei tunne.
Mida ma öelda tahan selle postitusega on see, et kui sa oled noor, keda koolis kiusatakse, kellele pidevalt öeldakse, et sa ei ole väärt või sa oled mõttetu või mida iganes. Tea, sa oled väärtuslik. Tea, et Jumal armastab sind, isegi, kui sa seda ei tunne. Ta päriselt armastab sind ja tunneb sind läbi ja lõhki. Ta teab, mida sa tunned. Võib olla tean minagi võib olla olen sinuga samadest asjadest läbi läinud. Jumal oli minu kõrval siis, kui kõiges selles olin, isegi kui ma seda ei teadnud. Usun, et Jumal on ka sinu kõrval, isegi kui sa seda ei usu või ei tunne. Ta on ikkagi sinu kõrval ja tahab sind aidata.
Kui sa oled noor kristlane ja tunned, et see kõik ei ole sinu jaoks ja see on mõttetu ja midagi ei muutu ikka, siis tea, et allaandmine ei ole lahendus. Mina andsin mitmeid kordi alla, kuid nagu ma juba rääkisin, see ei toonud midagi head, vaid tegi aina hullemaks. Ma tahan öelda sulle, kui sa oled noor kristlane, et Jumalaga käimine ei ole lihtne, kuid see on seda väärt. Selle nimel tasub kokku võtta. Mina tegin seda ja mu elu hakkas muutuma. Jah, mind kiusavad vahepeal mõtted, et võib olla oleksin pidanud endalt elu võtma. Olen tihti õnnetu ja põhjust ei teagi. Mõnikord tahaks lihtsalt nutta aga ei saa sedagi. Tihti kirjutan midagi, aga sellele ei vastata, siis tunnen, et miks ma üldse kirjutasin, poleks pidanud rääkima, nagunii neid ei huvita või nad ei vasta mulle, kuid koos oma Jumalaga saan ma kõigest jagu. Usun, et sina saad ka, kui õpid tõelist Jumalat tundma. Kõik raskused on seda väärt, et saada kätte seda, mis Jumal tahab anda. Koos Jumalaga tulen välja igast olukorrast aina tugevamana. Ma eksin ja teen vigu ja jäängi tegema, sest olen inimene, kuid Jumal on hea ja andestav Jumal ning annab andeks, kui olen Temaga aus ja siiras. Ja Jumal näeb alati kui aus ja siiras ma olen.
Igale olukorrale on lahendus. Kõigest on võimalik välja tulla. Lootust on alati, isegi siis kui olukord tundub lootusetu. Sa ei ole mitte kunagi üksinda ning on olemas vähemalt üks isik, kes sind armastab rohkem kui keegi teine. Ja sul on vähemalt üks tõeline sõber alati su kõrval, sul tuleb ta lihtsalt üles leida. Tea, et sa oled väärtuslik ja kallis. Ükskõik, mida inimesed sulle ka ei ütleks. Sa oled väärtuslik. Sa oled oluline ja sa saad kõigega hakkama. Ära anna mitte kunagi alla võitle lõpuni ja sa tuled võitjaks. Tea, Jumal armastab sind üle kõige!