Armsad lugejad, ma pole jällegi tükk aega midagi postitanud. Ma isegi ei tea, kas ja kui palju teid lugemas käib, loodan, et paari inimeseni ehk ikka see tekst jõuab, kunagi ehk jõuab ka rohkem kui paari inimeseni.
Mulle väga meeldib ise kirjutada, aga ka lugeda teiste postitusi. Olen täheldanud seda, et ükskõik, mida ka ei postitataks, siis alati on keegi, kes peab midagi negatiivset ütlema. Mõistan kriitikat ja kõigega ei peagi nõustuma, ma ka ei nõustu. Mind aga teevad kurvaks kurjad, negatiivsed kommentaarid. Näiteks kui keegi on saanud hakkama kohutavalt ebaõiglase teoga, siis soovitakse selle teo tegijale needust ja halba, aga milleks? Kuidas on need inimesed, kes teisele halba soovivad oma mõtlemise ja käitumise poolest paremad? Ei ole ju!
Nii kurb on lugeda pidevalt halvustavaid ja süüdistavaid kommentaare. Tihti peale need ei ole lihtsalt kriitika vaid konkreetselt süüdistavad kommentaarid. Tihti inimesed ei anna endale isegi aru, mida nad teevad.
Ma lihtsalt ei mõista, miks on vaja nii palju negatiivsust. Kellegi süüdistamine, mustamine, laimamine ei muuda ju mitte midagi. See ei too kedagi tagasi. Sellega tehakse haiget iseendale ja tihti ka kaasinimestele, kes pole üldse milleski süüdi. Miks ei võiks inimesed olla kokkuhoidvamad ja hoolivamad üksteise suhtes. Miks ei võiks inimesed üksteisele head soovida. See ei ole ju nii raske. Miks peab olema meis nii palju vihkamist üksteise suhtes. Mis see meile annab? – Mitte midagi.
Päris kindlasti ei saa ma panna kõiki ühte patta, ma ei teegi seda. Omast kogemusest võin öelda, et eestlaste seas on väga palju hoolivaid ja üksteist toetavaid inimesi. Minugi ümber on armsaid ja hoolivaid inimesi nii neid, keda ma tunnen kui ka neid, keda ma isiklikult ei tunnegi. Ma olen kõigile neile väga tänulik, et nad on osa mu elust.
Ma ei taha ka öelda seda, et ma ise olen täiuslik. Ei ole ja ei peagi olema. Olen teinud minevikus, teen praegu ja küllap ka tulevikus vigu, mille üle ma ei ole uhke. Jumala armastus on aga mind kätte saanud ja ainult tänu sellele, suudan jääda positiivseks. Sellest hoolimata küllap ma kõlan ka ülbelt, kui kusagil sõna võtan ja tunnen, et lihtsalt ei saa vait olla.
Ma vabandan, kui olen kõlanud kusagil ülbelt või üleolevalt, see pole kunagi olnud mu eesmärk. Pigem on eesmärgiks olnud juhtida tähelepanu liigsele negatiivsusele, mis meie hinges on ja sellele, et me võiksime olla lihtsalt heatahtlikumad üksteise suhtes ja soovida rohkem head.
Kõigile teile, kes te loete mu blogi tahan ma soovida rohket õnnistust, unistuste täitumist, sisemist rahu ja edu kõiges, mis ette võtate. Palun olge head ja andke endast kuidagi märku, et teaksin kas ja kui paljud mu blogi üldse loevad. Kas mul on mõtet sellega jätkata, kas võiksin tihedamini postitada, kui jah, siis millest võiksin rääkida? Jään ootama teie ideid. 😊