Site icon Elu koos Jumalaga

Põhjatu ookean 1

“Mida sa siit otsid? Siia tohivad istuda vaid rikkad inimesed! Sa oled vaene ja räpane! Kao minema!” 

“Kus siin kirjas on, et see koht on vaid rikastele?” küsis tüdruk. “Kirjas ei olegi, aga mina juba istun siin! Kao minema! Sa ei sobi meie seltskonda!” “Amanda, mida ma teile teinud olen?” ei jätnud tüdruk järele. “Sa ei peagi midagi tegema Rachel, sa oma olemusega ei kõlba meie juurde. Sa oled vaene,” ütles Amanda. “Jah, me suhtleme vaid omasugustega, kellel on raha ja korralikud riided, mitte sellised kaltsud nagu sinul,” jätkas Julianna. Tüdruk jooksis nuttes eemale. Tal polnud raha, et lõunat osta, samuti polnud ta kodus juba päris mitu päeva midagi söönud. 

“Tere!” kostus hääl. “Tere! Vabandust, ma lähen kohe ära,” ütles Rachel ning hakkas juba püsti tõusma. “Pole vaja ära minna, mina olen Gracelyn. Kas sa ei söögi?”

“Tead…ma..” alustas Rachel.

“Ma saan aru. Tule, ma ostan sulle süüa!”

“Eei..pole vaja. Mul pole kõht tühi.”

“On küll, ma tean seda. Sa pole mitu päeva ilmselt söönud. Tule nüüd!” kutsus Gracelyn ja võttis tüdrukul käest kinni, et ta saaks endale toidu valida. 

“Oi, näljarott nurub, et keegi talle süüa ostaks! Haa haaa haaa. Vaene Rachel, nii vaene, et ei saa endale süüa osta ja peab kaltse kandma,” hüüdis Amanda. 

Rachel tahtis uuesti minema joosta, kuid Gracelyn hoidis käest kinni. “Ära tee välja! Võtame süüa ja siis ma räägin sulle midagi. Vali siit, mida sa soovid.” 

Rachel tellis endale kõige odavama toidu, mis ta leidis. Ta ei tahtnud kellelegi tüliks olla, samuti ei soovinud, et keegi hakkaks teda haletsema. 

“Rachel, mis su…” küsis Grachelyn, kuid Rachel oli juba lauda läinud. Ta pidi siis ise otsustama, missugune magustoit võiks Rachelile meeldida. “No šokolaadikook peab talle meeldima!” mõtles Gracelyn endamisi. 

“Sa unustasid oma magustoidu!” ütles Gracelyn ja naeratas. 

“Aitäh, aga ma ei tellinudki magustoitu ju ja juua ka ei tellinud.” oli Rachel segaduses. 

“Pole midagi. Ma tahtsin sulle rõõmu valmistada.” 

“Kas sa oled ingel?” 

“Ei, lihtsalt tavaline laps nagu sina, Amanda ja Julia…”

“Julianna, on mu nimi. Meid küll ära sellega võrdle, meil on kodu, toit, raha, ilusad riided, tema aga on vaene ja räpane kodutu rott! Ja tundub, et sina ka!” ütles Julianna üsna pahaselt. 

“Raha ei tee kedagi paremaks ega halvemaks! See, et teil on raha, ei tähenda, et te olete kuidagi paremad. ”

“Loomulikult oleme! Aga sina kirikurott ei saa sellest muidugi aru, sa oled ju sama vaene nagu Rachel!” 

“Ma ei ole rikas, aga ma ei ole vaene ka. Raha ei defineeri kedagi. Jumal defineerib.”

“Ah tüüpiline usuhull, või “jumal” defineerib,” naersid tüdrukud.

“Kuhu me jäimegi?” küsis Gracelyn naeratades. 

“Ma..ma ei saa aru, miks sa minuga nii lahke oled? Neil tüdrukutel on õigus, ma olen tõesti kodutu, räpane ja väga vaene. Ma ei jõua sulle selle toidu eest kunagi tasuda. Ja sa pidid mulle midagi rääkima.”

“Ma olen kristlane, ma usun Jumalasse. Ja ma olen täiesti kindel, et sa oled Jumala kingitus mulle.” 

“Mina ja kingitus? Nalja teed? Ma olen pigem raharöövel.” 

“Jah, sa oled kingitus mulle. Ma olen nii palju palunud, et Jumal saadaks mu ellu kellegi, keda ma saan aidata. Ja siin sa oled.”

“Jaa, aga..ma ei tea mida öelda. Kas Jumal üldse laste jaoks on?” 

“Muidugi on Jumal ka lastele. Mina olen ju ka laps. Ma olen kaksteist. Jeesus ise on öelnud, et laske lapsukesed minu juurde tulla, sest selliste päralt on taevariik.”

“Ma ei tea, mida üldse uskuda, mu ema on haige ja meil ei ole tihti raha, et süüagi osta. Mu kodu on selline, et sinna ei saa kedagi kutsuda, see on mingi prügimaja hütt. Rikastel on lihtne uskuda, aga minul mitte.” 

“Olgu, mõistan sind. Usun siiski, et Jumal tahab sinu elu totaalselt muuta. Sa näed seda peagi.” 

Tüdrukud sõid oma lõuna ära ja läksid siis tagasi tundidesse. Nad käisid erinevates klassides ning tunnid lõppesid veidi erineval ajal. Racheli päev oli üsna lühike. Enne koolipäeva lõppu tundis ta sees tugevat ärevust ja ta ei saanud aru, mida see tähendab. Ta otsustas Gracelyni ära oodata, et koos koju minna. Ta küll ei tahtnud väga kedagi enda juurde kutsuda, aga miski andis mõista, et ta peab Gracelyni kaasa kutsuma. 

Kui Gracelyni tunnid läbi said ja Rachel teda enda juurde kaasa kutsus oli tüdruk kohe nõus. Ootamise ajal kasutas Rachel aega nii, et kodused ülesanded ära teha nii palju kui ta jõudis. Kodus olid tal tingimused õppimiseks väga kehvad. 

“Gracelyn, ma pean sind hoiatama, et mul on väga kole kodu. Ja ma mõtlen, et päriselt kole, ma ei virise lihtsalt.” 

“Ära muretse, ma olen selleks valmis.” ütles Gracelyn ja naeratas. 

Rachelil oli õigus. Ta elas tõesti väga kehvades tingimustes. Maja oli vana ja lagunenud. Aknad olid vanad ja lasid igalt poolt külma sisse. Katus oli kohati auklik. Elekter oli majas olemas, kuid valgustus oli väga kehv, seetõttu oli majas suhteliselt hämar ka siis, kui tuli põles. Juhtmed olid väga vanad. Maja haises ja hallitas seest. Rachel sai üsna vähe koolis käia, sest ta oli tihti haige, enamasti ta käiski haigena koolis, sest ta oleks muidu nii palju maha jäänud. Tal polnud ka arvutit ega telefoni, et õppimist vaadata. 

“Ema! Ema, mulle tuli sõbranna külla korraks. Ema?!” hüüdis Rachel, kuid keegi ei vastanud. Ta jooksis ema tuppa. Naine lamas liikumatult voodis. “Ema! EMME!!! Palun ära ole surnud!” karjus tüdruk nuttes. Gracelyn jooksis tema juurde.

“Mis juhtus? Kutsume kiirabi!”

“Mul pole telefoni ja mul pole raha, et arsti eest maksta,” ütles Rachel. 

“Ära muretse, ma kutsun kiirabi ja küll arve ka tasutud saab!” ütles Gracelyn kindlalt. 

Kiirabi oodates vaatas Gracelyn natuke ringi ja mõtles, et ehk saab kuidagi tingimusi paremaks muuta selles majakeses. Ta käis väga suures koguduses. Neiu otsustas, et räägib Racheli olukorrast oma vanematele ja uurib, mida saab teha. 

“Rachel, ma leidsin laualt selle, see vist on sulle!” ütles Gracelyn ja ulatas Rachelile ühe paberilehe. 

“Kiri minu emalt?” oli Rachel segaduses ja üllatunud. 

Exit mobile version