Suvi hakkas läbi saama ja lähenes sügis ja uus õppeaasta. Rachel pidi minema uuesti neljandasse klassi, kuna kehva tervise tõttu ei saanud ta piisavalt palju koolis käia, et klass lõpetada. Alguses tegi mõte klassi kordamisest teda kurvaks, kuid ajabikku ta leppis sellega. Seda enam, et Gracelyni pere suhtus temasse väga armastavalt ja hoolivalt. Tüdruk oli suve jooksul ka õppinud neid hindama ja armastama. Ta ei tahtnud mõeldagi sellele, et peab sealt ära kolima. Ta ei mõelnud enam ka oma endise kodu peale, mis vahepeal oli täiesti renoveeritud ja valmis saanud. Tüdruk ei teadnud ikka veel sellest mitte midagi.
“Hannah, ma olen terve suve siin elanud, varsti hakkab uus kooliaasta. Kas ma pean nüüd lastekodusse minema?” küsis Rachel murelikult.
“Oh ei, lastekodusse sa kohe kindlasti ei pea minema.”
“Mis minust siis saab? Ma tegelikult ei saa ju üksi elada, olen liiga noor. Ma ei taha sinna vanasse ja lagunenud majja enam minna. Siin ma olen palju tervem püsinud.”
“Kallis laps, ära muretse. Kas sulle meeldib siin meie juures?”
“Meeldib küll.”
“Kas sa tahaksid päriselt siia jääda ja meie perre kuuluda?”
“Nojah, ma ei tea, mulle meeldib siin. Ma tunnen end hästi ja armastatuna. Ma olen ju täiesti võõras ikkagi.”
“Miks sa nii arvad?”
“Noh, ma ei tea, ma olen Gracelyniga rohkem suhelnud vaid mõned kuud koolis ja nüüd suvel.”
“Sellest täiesti piisab, et olla osa meie perekonnast. Meil isaga on sulle üllatus.”
“Mis üllatus?”
“Näe, palun, siin on sulle väike kingitus, selleks, et teada, mis see on, pead natuke vaeva nägema.”
Rachel võttis vastu ühe ämbri, milles oli sees selline pehme materjal. Ta keeras selle ämbri tagurpidi ja hakkas seda materjali eemaldama. Materjali seest tuli välja käsi, mis hoidis käes ühte pilti. Kui tüdruk sai kogu materjali eemaldatud, nägi ta, et sellel pildil oli Hannah, Hannes, Gracelyn ja veel üks väike tüdruk, kes oli täitsa beebi alles.
“Kes see pisike tita seal pildil on?” küsis Rachel. Sisimas ta tundis selle lapse ära, et see on tema.
“Kas sa oskad ise arvata, kes see võib olla?” küsis Hannah.
“Jah, see on teie tütar, aga ta on kangesti minu moodi,” oli tüdruk segaduses. “See ei saa ju ometi mina olla? See pole võimalik.”
“Jah, see tüdruk oled sina. Sinu sünninimi on Ariel.”
“Kuidas te seda teate? Kas te olete täiesti kindlad?”
“Jah, Rachel, me oleme selles täiesti kindlad. Pean tunnistama, et tegin DNA testi, et selles veenduda ja kuna seal kõik klappis, siis teame, et sa oled meie väike kaudnud Ariel. Me arvasime siiani, et meie tütar hukkus lennuõnnetuses, kuid sinu ema hoopis päästis su. Ta võttis sind enda juurde.”
“Ma….ma ei tea, mida sellest kõigest arvata. Ma olen segaduses. Ma kaotasin naise, kes mind kasvatas uskudes, et minu isa jättis meid maha, aga nüüd tuleb välja, et teie olete minu päris vanemad. Ma…ma isegi armastan teid nagu oma vanemaid ja Gracelyni nagu õde. Oeh, ma olen nii segaduses.”
“See on täiesti arusaadav, et vajad aega, et kõike seedida. Palun anna andeks, et ma varem ei rääkinud. Ma lihtsalt soovisin, et sul oleks siin hästi ja et tunneksid end võimalikult koduselt.”
“Ma mõistan, te tegite õigesti, sest kui ma oleksin liiga ruttu teada saanud, siis ma ei tea, kuidas ma oleksin reageerinud. Ma tean, te tahtsite ainult head.”
“Väga tore. Tean, sa vajad aega. Sul on valik, kas sa tahad, et sinu nimeks jääks Ariel või Rachel. Saad selle üle mõelda. Su tegelik sünnipäev ei ole mitte kolmas november, vaid kümnes mai. Sel aastal me ei tähistanud mai kuus sinu sünnipäeva, sest siis me veel ei teadnud, et sa oled meie tütar, aga järgmisel aastal kindlasti tähistame sinu sünnipäeva õigel ajal. Räägin sellest kindlasti ka sinu uue klassijuhatajaga.”
“Hannah või emme? Ma ei tahagi pikalt mõelda. Ma tahan olla selle pere liige ja siia kuuluda. Kui elasin Maria juures, siis ma teadsin sisimas, et ma ei kuulu tegelikult sinna. Ja mu eelmine õpetaja Liisa on ka mulle mitu korda öelnud, et ta arvab, et kolmas november ei ole minu õige sünnipäev, et ma tegelikult olen noorem, aga sellegi poolest kiitis ta mind alati ja oli parim õpetaja minu jaoks. Ma loodan, et näen teda veel koolis ja saan talle öelda, et mul on hoopis mais sünnipäev. Ma olen üles kasvanud nimega Rachel ja ma tahan, et see nimi jääks mulle, aga ma tahan, et mu nimi oleks Ariel ka. Kuidas paremini sobiks kas Rachel Ariel või Ariel Rachel?”