“Oi, vaene rott Rachel on endale sõbra saanud. Ime, et keegi üldse sinuga sõbrustada tahab.”
“Tule, Ariel, ära tee temast välja!”
“Kuhu te lähete, kui ma teiega räägin? Kuidas te julgete lihtsalt minema kõndida?”
“Tead, Amanda, hoia minu õest eemale. Sa oled endiselt täpselt samasugune inimene nagu Ariel. Sa pole temast parem. Rikas olemine ei tee sinust veel paremat inimest! Tõeline ilu algab seest poolt ja seda ilu ma sinus ei näe!”
“Oi, oi, kus nüüd ütles. Mind ära selle räpakotiga küll võrdle. Või nüüd on õde. Ähh, mingi vaene kirikurott!”
“Sa Amanda oled kohutavalt õel! Jah, Ariel on minu õde, aga ma ei peagi sulle midagi pikemalt seletama, sa ei vääri seda, nägemist!”
Oli alles esimene koolipäev, kui mõned tüdrukud hakkasid Arieli kallal norima. Terve suvi oli rahulik ja mõnus, kuid koolis hakkas norimine jälle pihta. Hoolimata sellest, et tal olid korralikud riided, piisavalt raha, et toitu osta. Mõned lapsed olid lihtsalt õelad ja norisid isegi, kui selleks puudus põhjus.
“Oota, kuhu sa lähed, kui mina sinuga räägin! Sa peaksid õnnelik olema, et ma sinusuguse kirikurotiga üldse räägin!”
Tüdrukud ei teinud enam väljagi ja Amanda jäi üksinda rääkima. Ta oli vihane, sest ta oli harjunud saama kõike, mida ta soovib. Ta oli harjunud olema nn juht ja et teised teevad nii nagu tema tahab.
“Julianna, meie vaene räpakott Rachel on endale sõbra saanud. Kirikurott Gracelyn peab teda oma õeks.”
“No muidugi, tal endal pole ju raha ja siis kerjab teiste käest. Ma ei saa aru, kuidas Gracelyn suudab sellise räpakotiga sõbrustada.”
“No see on tema valik. Ta ise on ka ju vaene kiriku…” Julianna vakatas. “Vaata, kes sealt tuleb!”
“See on ju Jason! Hei Jason, sa võid siia meie juurde istuda!” hüüdis Amanda.
“Tänan tüdrukud, aga ma lähen vaatan, kus Gracelyn on.”
“Gracelyn?”küsis Julianna ja pööritas silmi. “Mis te olete mingi paar või?”
“Ei, aga me käime samas koguduses.” vastas Jason rahulikult.
“Sa ka mingi usuhull?”
“Jah, kui sa kristlaseks olemist nii nimetad, siis jah, ma olen kristlane.” ütles Jason ja naeratas.
“Nagu päriselt? See on ju nii mõttetu. Mitte midagi teha ei tohi. Isegi voodisse ei tohi enne abiellumist minna. Nii igav.” ütles Amanda.
“Tead, üks endast lugupidav naine ja ka mees ei lähegi igaühega voodisse. Lahe pole mitte see, kui vanalt või noorelt sa esimest korda voodisse lähed, vaid see, kui sa suudad end hoida ühe inimese jaoks ja oled temale kogu oma elu ustav.”
“Mida iganes, täiesti igav. Kahju. Sa meeldid mulle, aga mis seal ikka, sinusuguse usuhulluga pole nagunii midagi teha.” lausus Amanda.
“Sinu elu, sinu valikud. Mina olen valinud teistsuguse elu. Nägemiseni tüdrukud.”
“Mis mõttes sulle ta meeldib? Mina ju tahtsin teda.” küsis Julianna.
“Ja siis? Me nagunii kumbki ei saa teda ja mis vahet seal on, ta ongi igav.”
“Muidugi, sul on õigus. Jason on küll kooli kõige popim poiss, aga nii nõmedalt igav. Õnneks on meie koolis lahedamaid poisse ka, kes ei ole nii igavad.” lausus Julianna.