Esimene koolipäev algas Racheli jaoks küll eriliselt, kuid ühtlasi tundis ta, et vanad probleemid kippusid tema juurde tagasi tulema. Kui ta ja Gracelyn kooli läksid, olid nad kõikjal tähelepanu keskpunktis. Uued riided ja värske nimi tundusid andvat Rachelile uut enesetunnet, kuid mõne koolikaaslase sõnad kätkesid endas tuttavat kibedust, mis ta hinges peidus oli.
Amanda ja Julianna, kaks populaarset tüdrukut, ei saanud oma õelust tagasi hoida, kui nad Rachelit ja Gracelyni nägid. “Oi, vaene rott Rachel on endale sõbra saanud. Ime, et keegi üldse sinuga sõbrustada tahab,” ütles Amanda, silmad lõbusalt sätendamas.
Gracelyn, kellest oli Rachelile kindel tugi, ei lasknud end neist sõnadest häirida. “Tule, Ariel, ära tee temast välja!” ütles ta kindlalt.
“Tead, Amanda, hoia minu õest eemale,” sõnas Gracelyn. “Sa oled endiselt täpselt samasugune inimene nagu Ariel. Sa pole temast parem. Rikas olemine ei tee sinust veel paremat inimest! Tõeline ilu algab seest poolt ja seda ilu ma sinus ei näe!”
Amanda naeris üleolevalt. “Oi, oi, kus nüüd ütles. Mind ära selle räpakotiga küll võrdle. Või nüüd on õde. Ähh, mingi vaene kirikurott!”
Rachel tundis, kuidas tal rinnus tõusis valu, kuid ta sundis end tagasi hoidma. “Tule, Gracelyn, unustame need tüdrukud. Nad ei vääri meie aega,” ütles ta, püüdes naeratada.
“Näe, nad lähevad minema,” märkis Gracelyn, kui Amanda ja Julianna hakkasid teise suunda liikuma. Kuid tüdrukud ei kavatsenud lihtsalt alla anda. “Oota, kuhu sa lähed, kui mina sinuga räägin!” karjus Amanda. “Sa peaksid õnnelik olema, et ma sinusuguse kirikurotiga üldse räägin!”
Amanda ei saanud aru, et tema sõnad olid tüdrukule valusad ja alandavad. Tüdrukud ei teinud enam väljagi ja Amanda jäi üksinda rääkima. Ta oli vihane, sest ta oli harjunud saama kõike, mida ta soovib. “Julianna, meie vaene räpakott Rachel on endale sõbra saanud. Kirikurott Gracelyn peab teda oma õeks,” lausus ta, selgelt pahameelt täis.
“No muidugi, tal endal pole ju raha ja siis kerjab teiste käest. Ma ei saa aru, kuidas Gracelyn suudab sellise räpakotiga sõbrustada,” vastas Julianna, silmad põlevad irvitamisest.
“No see on tema valik,” vastas Julianna, kuid tema hääl muutus äkki vaoshoitumaks. “Aga vaata, kes sealt tuleb!”
“See on ju Jason! Hei Jason, sa võid siia meie juurde istuda!” hüüdis Amanda, lootuses, et poisi kohalolek suudab tuju muuta.
“Tänan tüdrukud, aga ma lähen vaatan, kus Gracelyn on,” vastas Jason rahulikult.
“Gracelyn?” küsis Julianna, pööritades silmi. “Mis te olete mingi paar või?”
“Ei, aga me käime samas koguduses,” vastas Jason ja tema rahulikkus näitas, et Amanda ja Julianna jutt ei häirinud teda.
“Sa ka mingi usuhull?” küsis Amanda, naerdes.
“Jah, kui sa kristlaseks olemist nii nimetad, siis jah, ma olen kristlane,” vastas Jason ja naeratus tema näol ei kadunud.
“Nagu päriselt? See on ju nii mõttetu. Mitte midagi teha ei tohi. Isegi voodisse ei tohi enne abiellumist minna. Nii igav,” kritiseeris Amanda, silmi pööritades.
“Tead, üks endast lugupidav naine ja ka mees ei lähegi igaühega voodisse. Lahe pole mitte see, kui vanalt või noorelt sa esimest korda voodisse lähed, vaid see, kui sa suudad end hoida ühe inimese jaoks ja oled temale kogu oma elu ustav,” seletas Jason rahulikult, kuigi Amanda sõnavõtt ei tundunud teda häirivat.
“Mida iganes, täiesti igav. Kahju. Sa meeldid mulle, aga mis seal ikka, sinusuguse usuhulluga pole nagunii midagi teha,” lausus Amanda.
“Sinu elu, sinu valikud. Mina olen valinud teistsuguse elu. Nägemiseni tüdrukud,” ütles Jason, pöördudes minema.
“Mis mõttes sulle ta meeldib? Mina ju tahtsin teda,” küsis Julianna, silmad suured nagu tal oleks jäänud midagi ütlemata.
“Ja siis? Me nagunii kumbki ei saa teda ja mis vahet seal on, ta ongi igav,” vastas Amanda, kuigi tema hääles oli tunda väikest kadedust.
“Muidugi, sul on õigus. Jason on küll kooli kõige popim poiss, aga nii nõmedalt igav. Õnneks on meie koolis lahedamaid poisse ka, kes ei ole nii igavad,” lausus Julianna, vaadates ringi, nagu otsiks endale juba uut saaki.
Koolipäeva jooksul tundis Rachel, kuidas ta tahaks end eemaldada kõigist nendest negatiivsetest energiatest. Gracelyn seisis tema kõrval ja püüdis Rachelit toetada, kuid tüdruk tundis, et temal on endiselt pikk teekond käia, et olla see, kes ta tõeliselt on.
Koolis ringi liikudes, andis Rachel endale lubaduse, et ta ei lase Amanda ja Julianna sõnadel end muserdada. Ta teadis, et peab olema tugev. Talle tuli meelde, kuidas Gracelyn oli rääkinud tõelisest ilust, mis tuleb seestpoolt. “Ma tahan olla just selline,” mõtles Rachel, kui nad koos naersid ja sõpradega juttu ajasid.
Koolipäeva lõppedes, kui Rachel ja Gracelyn jalutasid koju, küsis Gracelyn: “Kuidas sul koolis läks, Ariel?”
“Natuke keeruline,” vastas Rachel, kui nad jalutasid mööda linna. “Amanda ja Julianna hakkasid norima, nagu sa juba tead. Aga Jason oli tore ja aitas mind ka,” ütles ta, püüdes leida lootust ka kõige halvemast päevast.
Gracelyn naeratas, tema silmad särasid soojusest. “Tead, nad ei tea, kui tugev sa tegelikult oled. Sa pead jääma kindlaks oma tõekspidamistele ja mitte laskma end mõjutada neist, kes ei mõista, kui väärtuslik sa oled.”
Rachel noogutas, tunnetades, et tal on head sõbrad, kes tema selja taga seisavad. “Ma tean, et ma pean olema tugev. Ja ma ei kavatse lasta neil oma tuju rikkuda,” ütles Rachel kindlalt.
“Just nii, Ariel!” vastas Gracelyn. “Ja me teeme seda koos. Me oleme õed, ja me toetame üksteist. Me oleme tugevamad koos!”
Nad jätkasid jalutamist, naerdes ja rääkides, ning Racheli süda täitus lootuse ja julgusega. Uus elu ootas ees, ja ta teadis, et tema sõbrad seisavad tema kõrval, isegi kui teised tüdrukud üritasid teda alla tõmmata. Nad olid koos, ja see oli kõik, mis luges.