Rachelil sai koolipäev läbi. Ta tegi oma kodutööd järgmiseks päevaks ära ning jäi Gracelyni ootama, et koos koju minna. Koolis oli kasutusel vaba aja veetmiseks, teistega suhtlemiseks ja niisama mängimiseks või lugemiseks spetsiaalne tuba. Seal istus alati mõni õpetaja, et lapsi jälgida ja vaadata, et kõigil seal hea olla oleks. Õpetaja mängis ja suhtles seal lastega.
Rachel polnud kunagi ühtegi instrumenti mänginud, aga tema suur soov oli proovida klaverit. Ta istus klaveri taha ja mõtles, et proovib natuke mängida. Kui tüdruk oli juba tükk aega mänginud ütles õpetaja: “Rachel!”
“Oih vabandust, ma unustasin end ära,” ütles tüdruk ja tõusis püsti.
“Ei, kõik on korras, ma tahtsin lihtsalt küsida, kus sa klaverit mängima õppisid? Kas emme-issi õpetasid? Tean, nad on päris head muusikud.”
“Ee, tegelikult mitte. Ma istusin täna täitsa esimest korda klaveri taha, tahtsin ainult proovida.”
“Tõsiselt räägid, et pole varem klaverit mänginud? Kas teil kodus pole klaverit?”
“Jah, räägin. Meil on küll klaver kodus, aga ma pole seal seda mänginud.”
“Kas ei lubata?”
“Lubatakse, ma pole lihtsalt tahtnud ega küsinud. Täna lihtsalt tekkis tahtmine proovida. Kas see on halb?”
“Ei, see on väga tore, et sa tahtsid proovida. Sa improviseerid väga hästi, nagu professionaalne mängija. Ma olen juhtumisi aastaid muusikat õppinud ja tean, kuidas mängib professionaalne mängija.”
“Oi, seda ma ei teadnud.”
“Sa oled väga andekas. Kui vana sa oledki?”
“Kümme.”
“Okei, kas sobib, ma räägin su vanematega sinu andest, et nad paneksid sind muusikakooli? Kui sa ise muidugi tahad.”
“Jah, võib küll.”
Raadios mängis instrumentaalne muusika. Kõlas Für Elise. Tüdruk jäi seda kuulama ja kui järgmine laul hakkas, proovis tüdruk Für Eliset klaveril mängida.
Õpetaja oli hämmastunud, sest tütarlaps ei teinud mitte ühtegi viga. Ta mängis väga puhtalt ja osavalt äsja kuuldud lugu.
Peagi lõppes ka Gracelynil kool. Ta kuulis juba eemalt, et vabaajaveetmise toas kõlas klaverimuusika.
Oh, keegi mängib klaverit, mõtles tüdruk. Kui ta mängutuppa jõudis, siis nägi ta oma üllatuseks, et tema väike õde mängib klaverit. Ta oli hämmastunud, sest tüdruk mängis väga hästi.
“Rachel, ma ei teadnud, et sa klaverit oled õppinud, millal?”
“Ma ei ole seda õppinud, täna esimest korda mängisin,” naeris tüdruk.
“No ei ole võimalik, millega sa meid veel üllatad.” naeratas Gracelyn.
“Ise sa räägid koguaeg, et Jumalale on kõik võimalik. Kas siis üllatan ikka mina või Jumal? Kas Tema ei anna mingeid ande?”
“Tõsi, Jumal üllatab. Ja muidugi ta annab ande. Ja tundub, et sulle on ta andnud muusikaande.”
“Nojah, õpetajad on ennem ka öelnud, et ma oskan hästi laulda, ma ise nii ei arva ja ma ei julge ka laulda väga. Emme Mariale öeldi ka kunagi, aga ta ei teinud midagi, sest meil polnud raha.”
“Tead tüdruk, enam pole vaja karta. Kui vaja, siis laulad julgesti, sest see on midagi, mille Jumal sulle andnud on. Meie emme ja issi on ka väga musikaalsed, mulle meeldib klaverimuusika, aga ma ei tunne end klaveri taga hästi, tahan pigem kirjutamisele keskenduda. The river flows in you on mu lemmik klaveripala, kuula see on nii ilus.”
“Hea küll. Kui õpetajad mind laulma panevad, siis olen nõus, sest Jumal on minuga. Ilmselt lastelaulud on Jumalale meelepärased laulud. See on ilus lugu, kui koju jõuame, proovin seda kodus klaveril mängida.”
“Ilma noodita?”
“Nojah.”
“Olgu, annan sulle võimaluse.”
“Ma isegi ei tunne nooti. Kui emme ja issi tahavad, siis võivad mu muusikakooli panna, seal vist õpin nooti ka tundma?”
“Muidugi õpid, ma usun, et emmel ja issil pole selle vastu midagi.”
“Näe, kes meile vastu tulevad?? Jälle need kirikurotid. Me kuulsime küll, millest te rääkisite. Sina ja muusikakooli? Unusta ära. Sa ei tea, mis see muusika kool või klaver ongi, va tatikas, ” mõnitas Amanda.
“Arva, mida soovid Amanda. Mul on täiesti ükskõik. Mängutoas oli täna valvamas üks muusikaõpetaja ja ta ütles, et ma mängin väga hästi ja et ma võin vabalt minna muusikakooli.”
“Tead lapsuke, ta ütleb seda KÕIGILE! Selles, et tema ütles pole küll midagi erilist.”
“Ja siis? Las siis ütleb KÕIGILE!”
“Mida sa ülbitsed tatikas! Sa ei tea mitte midagi!”
“Tarkus ei tule alati vanusega, mõnikord tuleb vanus üksinda. Vähemalt ma pole mingi 30 ja ikka veel põhikoolis.”
“Ma pole 30!”
“Näed välja küll nagu 30 või vanem, pigem 50!”
“Rachel!”
“Mis on? Ma ei lase mingisugusel suvalisel Amandal end enam mõnitada! See, et ta rikkast perest on, ei tähenda, et ta võiks meie kallal nokkida koguaeg, ma olen väsinud sellest! Julianna ja Amanda, te pole põrmugi paremad kui ükskõik, kes meie koolist. Inimese väärtust ja headust ei näita rahakoti paksus! Rahakott on teil paks, aga iseloom on teil ikka väga kehv! Väljast võid ju enda arvates ilus olla, aga sisu sul pole. Oled lihtsalt üks blond tibi, miniseelikuga, kes ei oska kõrgete kontsadega korralikult käiagi!”
“Okei, Rachel, lähme edasi. Nad ei vääri meie tähelepanu!”
“Jah, sul on õigus!”
Tüdrukud läksid edasi ning jõudsid lõpuks koju. Nad rääkisid ka oma vanematele, kuidas koolipäev läks ja sellest, mis koolis ja koduteel juhtus. Vanemad toetasid tüdruku soovi enda eest seista, kuid õpetasid teda seda tegema viisakamal moel. Muidu laskub tüdruk mõnitajate tasandile ja seda ta kohe kindlasti ei tahtnud.
Pärast õhtusööki, küsis tüdruk esimest korda luba klaverit mängida. Vanemad olid üllatunud, kuid ei keelanud ning ütlesid, et ta võib alati klaverit mängida, kui ta seda soovib.
“Kas see oli su lemmik instrumentaallugu?”
“Wow jah! Kuidas see sulle meelde jäi?”
“See on lihtsalt nii lihtne ju.”
“Ei, Rachel, tegelikult on see päris keeruline lugu, paljud ei õpi seda isegi noodist mängima, aga sina mängid ilma noodita, olles kuulnud seda…?”
“Üks kord.”
“Wow, see on alles anne. Me peame sinuga kuhugi talendivõistlusele minema, sa paned selle kohe kinni.”
“Milleks? Ma ei taha kuulsaks saada, ma tahan oma oskusega üksnes Jumalat kiita.”
“Okei, see oli nali. Muusikakooli võid ikka minna. Uurin koolist, kas saab veel registreerida.”
“Olgu.”