Rachel oli elevil, kui tema koolipäev lõpuks läbi sai. Ta tegi ära oma kodused ülesanded. Ta vaatas klaverit, mis asus keset tuba ning tema mõtted keerlesid muusika ja klaverimängu ümber. Ta ootas Gracelynit et nad saaksid koos koju minna. Koolis oli spetsiaalne tuba, kus õpilased said vaba aega veeta, suhelda, mängida ja lugeda. Selles toas viibis alati mõni õpetaja, kes jälgis laste tegemisi ja tagas, et kõigil oleks seal mugav ja turvaline. Õpetaja, kes seal hetkel viibis, oli tuntud oma kannatlikkuse ja armastuse poolest muusika vastu.
Rachel ei olnud kunagi ühtegi instrumenti mänginud, kuid tänane päev tõi endaga kaasa uue võimaluse. Ta vaatas klaverit, mis seisis toas ja mõtles, et võib-olla on nüüd õige hetk proovida. Tüdruk istus klaveri taha ja tema sõrmed tantsisid klahvidel, luues muusika, mis täitis toa õrnuse ja lootuse helidega. Ta oli üllatunud, kui kergelt meloodiad tema peast ja sõrmedelt välja voolasid. Rachel ei saanud ise ka aru, kuidas see kõik juhtus, kuid see tundus õige.
Kuid ühel hetkel katkestas teda õpetaja. “Rachel!” hüüdis ta.
“Oih, vabandust, ma unustasin end ära,” ütles tüdruk, punastades veidi ja tõusis püsti.
“Ei, kõik on korras. Ma tahtsin lihtsalt küsida, kus sa klaverit mängima õppisid? Kas emme-issi õpetasid? Tean, nad on päris head muusikud,” küsis õpetaja, tema silmis säras huvi.
“Ee, tegelikult mitte. Ma istusin täna täitsa esimest korda klaveri taha, tahtsin ainult proovida,” vastas Rachel, tundes uhkust äsja saavutatu üle.
“Tõsiselt räägid, et pole varem klaverit mänginud? Kas teil kodus pole klaverit?” küsis õpetaja, silmad suured imestusest.
“Jah, räägin. Meil on küll klaver kodus, aga ma pole seal seda mänginud,” vastas tüdruk, tema hääl oli endiselt veidi ebalev.
“Kas ei lubata?” küsis õpetaja, olles siiralt huvitatud.
“Lubatakse, ma pole lihtsalt tahtnud ega küsinud. Täna lihtsalt tekkis tahtmine proovida. Kas see on halb?” küsis Rachel, tõstes kergelt kulmu.
“Ei, see on väga tore, et sa tahtsid proovida. Sa improviseerid väga hästi, nagu professionaalne mängija. Ma olen juhtumisi aastaid muusikat õppinud ja tean, kuidas mängib professionaalne mängija,” ütles õpetaja, naeratades.
“Oi, seda ma ei teadnud,” ütles Rachel üllatunult.
“Sa oled väga andekas. Kui vana sa oledki?” uuris õpetaja.
“Kümme,” vastas Rachel, olles uhke oma vanuse üle.
“Okei, kas sobib, ma räägin su vanematega sinu andest, et nad paneksid sind muusikakooli? Kui sa ise muidugi tahad,” küsis õpetaja.
“Jah, võib küll,” vastas Rachel innukalt.
Raadios mängis instrumentaalne muusika. Tüdruk jäi kuulama, kui kõlas Für Elise, tema lemmik. Kui järgmine laul hakkas, proovis ta seda klaveril mängida.
Õpetaja oli hämmastunud, kui ta kuulis, kuidas Rachel mängib. Tüdruk ei teinud mitte ühtegi viga. Ta mängis väga puhtalt ja osavalt äsja kuuldud lugu, tema nägu oli keskendunud, kuid samas õnnelik. Klaverihelid täitsid toa ja kõik, kes seal olid, peatusid hetkeks, et kuulata.
Peagi, kui Gracelynil said tunnid läbi, kuulis ta eemalt klaverimuusikat. “Oh, keegi mängib klaverit,” mõtles ta. Kui ta mängutuppa jõudis, siis jäi ta üllatunud seisma, nähes oma väikest õde, kes mängis klaverit nagu professionaal. “Rachel, ma ei teadnud, et sa klaverit oled õppinud, millal?” küsis Gracelyn, silmad pärani imestusest.
“Ma ei ole seda õppinud, täna esimest korda mängisin,” naeris Rachel, endiselt elevil oma õnnestumise üle.
“Ei ole võimalik! Millega sa meid veel üllatad?” naeratas Gracelyn.
“Ise sa räägid koguaeg, et Jumalale on kõik võimalik. Kas siis üllatan ikka mina või Jumal? Kas Tema ei anna mingeid ande?” küsis Rachel, silmade särades.
“Tõsi, Jumal üllatab. Ja muidugi, Ta annab ande. Ja tundub, et sulle on Ta andnud muusikaande,” vastas Gracelyn.
“Nojah, õpetajad on ennem ka öelnud, et ma oskan hästi laulda. Ma ise nii ei arva ja ma ei julge ka laulda väga. Emme Mariale öeldi ka kunagi, aga ta ei teinud midagi, sest meil polnud raha,” rääkis Rachel, tema hääl kõlas natuke kurvalt.
“Tead tüdruk, enam pole vaja karta. Kui vaja, siis laulad julgesti, sest see on midagi, mille Jumal sulle andnud on. Meie emme ja issi on ka väga musikaalsed. Mulle meeldib klaverimuusika, aga ma ei tunne end klaveri taga hästi. Tahaksin pigem kirjutamisele keskenduda. The River Flows in You on mu lemmik klaveripala. Kuula, see on nii ilus.”
“Hea küll. Kui õpetajad mind laulma panevad, siis olen nõus, sest Jumal on minuga. Ilmselt lastelaulud on Jumalale meelepärased laulud. See on ilus lugu, kui koju jõuame, proovin seda kodus klaveril mängida,” lubas Rachel.
“Ilma noodita?” küsis Gracelyn, kulmu kergitades.
“Nojah,” vastas Rachel.
“Olgu, annan sulle võimaluse,” ütles Gracelyn, naeratades.
“Ma isegi ei tunne nooti. Kui emme ja issi tahavad, siis võivad mu muusikakooli panna. Seal vist õpin nooti ka tundma?” küsis Rachel, silmad lootust täis.
“Muidugi õpid, ma usun, et emmel ja issil pole selle vastu midagi,” ütles Gracelyn.
“Näe, kes meile vastu tulevad? Jälle need kirikurotid,” kostis Amanda, kes koos Juliannaga vastu kõndis. “Me kuulsime küll, millest te rääkisite. Sina ja muusikakooli? Unusta ära. Sa ei tea, mis see muusika kool või klaver ongi, va tatikas,” mõnitas Amanda.
Rachel vastas rahulikult, “Arva, mida soovid, Amanda. Mul on täiesti ükskõik. Mängutoas oli täna valvamas üks muusikaõpetaja ja ta ütles, et ma mängin väga hästi ja et ma võin vabalt minna muusikakooli.”
“Tead, lapsuke, ta ütleb seda KÕIGILE! Selles, et tema ütles, pole küll midagi erilist,” mõnitas Julianna.
“Ja siis? Las siis ütleb KÕIGILE!” ütles Rachel, tema hääl kõlas enesekindlalt.
“Mida sa ülbitsed, tatikas! Sa ei tea mitte midagi!” karjus Amanda.
“Tarkus ei tule alati vanusega, mõnikord tuleb vanus üksinda. Vähemalt ma pole mingi 30 ja ikka veel põhikoolis,” vastas Rachel, naerdes.
“Ma pole 30!” röökis Amanda.
“Näed välja küll nagu 30 või vanem, pigem 50!” vastas Rachel, hoides oma pead kõrgel.
“Rachel!” hõikas Gracelyn, üritades olukorda rahustada.
“Mis on? Ma ei lase mingisugusel suvalisel Amandal end enam mõnitada! See, et ta rikkast perest on, ei tähenda, et ta võiks meie kallal nokkida koguaeg. Ma olen väsinud sellest! Julianna ja Amanda, te pole põrmugi paremad kui ükskõik, kes meie koolist. Inimese väärtust ja headust ei näita rahakoti paksus! Rahakott on teil paks, aga iseloom on teil ikka väga kehv! Väljast võid ju enda arvates ilus olla, aga sisu sul pole. Oled lihtsalt üks blond tibi, miniseelikuga, kes ei oska kõrgete kontsadega korralikult käiagi!”
“Okei, Rachel, lähme edasi. Nad ei vääri meie tähelepanu!” ütles Gracelyn, võttes õel käest.
“Jah, sul on õigus!” ütles Rachel, astudes julgemalt edasi.
Tüdrukud jõudsid lõpuks koju, kus nad jagasid oma vanematega kõike, mis koolipäeval juhtus, sealhulgas muusikaõpetajaga toimunud vestlust ja Amandaga kohtumist. Vanemad kuulasid tähelepanelikult ning toetasid tütre soovi enda eest seista, kuid nad õpetasid talle ka, kuidas seda teha viisakamal moel. Nad ei tahtnud, et Rachel laskuks mõnitajate tasandile, sest nad teadsid, et see oleks vale ja ei tooks mitte mingit kasu.
Pärast õhtusööki, kui õhtupäike loojus ja tuba täitus pehme valgusega, küsis Rachel esimest korda luba klaverit mängida. Vanemad olid üllatunud, kuid nad ei keelanud ja ütlesid, et ta võib alati klaverit mängida, kui ta seda soovib.
“Kas see oli su lemmik instrumentaalugu?” küsis Rachel, silmad särades.
“Wow jah! Kuidas see sulle meelde jäi?” küsis Gracelyn, särades
“See on lihtsalt nii lihtne ju,” vastas Rachel naeratades.
“Ei, Rachel, tegelikult on see päris keeruline lugu. Paljud ei õpi seda isegi noodist mängima, aga sina mängid ilma noodita, olles kuulnud seda…?” küsis isa, imestades.
“Üks kord,” vastas Rachel tagasihoidlikult.
“Wow, see on alles anne. Me peame sinuga kuhugi talendivõistlusele minema, sa paned selle kohe kinni,” ütles isa, naerdes.
“Milleks? Ma ei taha kuulsaks saada, ma tahan oma oskusega üksnes Jumalat kiita,” ütles Rachel, tema nägu tõsine, kuid südames oli soojust.
“Okei, see oli nali. Muusikakooli võid ikka minna. Uurin koolist, kas saab veel registreerida,” ütles isa.
“Olgu,” vastas Rachel, tundes, et tema unistus on tõeliselt käeulatuses.
Seda päeva, kui Rachel esmakordselt klaverit mängis, ja seda, kuidas tema lugu leidis tee kõigi südamesse, mäletatakse igavesti. Tüdruk, kes kunagi ei julgenud oma unistusi välja öelda, oli nüüd valmis neid järgima, ja tema muusika helid kandsid endaga kaasa sõnumi lootusest ja armastusest, mis ümbritses tema igapäevaelu.