Hannah registreeris Racheli muusikakooli. Tüdruk oli seal väga edukas. Tal oli omapärane lauluhääl ning väga hea muusika kuulmine. Ta suutis peaaegu kõiki lugusid mängida peale ühte kuulamist. Oli mõni üksik lugu, mida ta pidi 2 või enam korda kuulama selleks, et seda klaveril mängida. Tüdruku anne ei jäänud ka koolis märkamata. Ta sai õpetajatelt palju kiita. Mõne koha pealt tegi tüdruk isegi õpetajale silmad ette, ta mängis mõnda lugu paremini kui õpetaja mängis. Peagi oli tal ka noot selge ja sai mõnes muusikatunnis ise lugusid saata.
Tüdruk hakkas väga muusikat armastama ning järgmisest õppeaastast suunati laps muusikakallakuga klassi, sest ta oli selles väga tugev ja nii õpetajad kui ka tüdruku vanemad nägid, et seda oskust tuleks arendada. Ja kuna tüdrukule endale ka muusika väga meeldis, ta hakkas seda nautima, siis polnud tal midagi selle vastu, et teda saadeti pidevalt muusika olümpiaadidele. Ta esines päris tihti koolis. Ta käis ka teistes koolides esinemas, kus samuti märgati neiu erilist muusikalist tugevust ja annet.
“Rachel, palun ära ole pahane, aga ma tegin midagi.” ütles Gracelyn ettevaatlikult. “Emme-issi ja su muusikaõpetaja teavad seda ja olid nõus.”
“Millest sa räägid?” oli tüdruk segaduses.
“Ma..ma panin su kirja talendisaatesse…” ütles tüdruk vaikselt.
“Mida? Ma ei lähe sinna. Ma ei taha. Päriselt ka.”
“Oled sa kindel?
“Jah! Miks kõik arvavad, et ma peaksin sinna minema?”
“Sest sa oled hämmastavalt andekas, päriselt ka! Sa võiks päriselt maailmaga jagada oma andi. Ma usun, et sinu muusika puudutaks miljonite südameid.”
“Jah, aga kas me ei peaks enne Jumalalt küsima, kas see on Tema tahtmine? Palvetame ja kui Jumal tõesti tahab, et ma sinna saatesse läheksin, siis ma lähen.”