“Ma olen täiesti kindel, et sul läheb talendisaates hästi. Oma ande maailmaga jagamine pole sugugi halb.”
“Ma tean, olen selles osas rahu leidnud, aga seal on nii palju minust andekamaid ja tublimaid. Ma olen lihtsalt tavaline väike tüdruk.”
“Sa oled väga eriline väike tüdruk. Sul on nii eriline anne.”
“Ma ei usu seda.”
“Aga miks, sinu talenti näevad paljud. Kas keegi on sulle halvasti öelnud?”
“Nojah, Julianna ja Amanda teevad koguaeg kommentaare.”
“Tead, Rachel, ma arvan, et nad on lihtsalt kadedad. Nad on targad tüdrukud, aga nad ei ole muusikaliselt andekad sellisel viisil nagu sina. Jah, ka nemad suudavad klaverit või muud muusikalist instrumenti mängima õppida, neil võtab see kauem aega, kui sinul.”
“Arvad?”
“Ma olen selles kindel, aga sa ei pea seda neile ütlema, eks.”
“Jah, aga mis siis saab, kui kohtunikud panevad kohe iksi kui ma laulma hakkan?”
“Ei pane, ma ei usu seda. Sa oled selleks liiga andekas.”
“Olgu, ma kirjutasin talendisaateks ise ühe laulu, kas mängin?”
“Muidugi.”
Tüdruk laulis ja mängis päris enda lugu. See oli väga sügava mõtteline nii, et õpetajal oli keeruline pisaraid tagasi hoida.
“Mis nüüd? Nii halb?”
“Vastupidi, see on nii sügava mõttega lugu. Tüdruk, sa saad veel kuldnupu, ma ütlen sulle.”
“Ah, ma ei usu seda.”
“Rachel, ära alahinda ennast! Sa oled tark ja andekas tüdruk!”