Hoolimata sellest, et ta suutis kodus olles juba endasse uskuda, tekkis koolis tal ikka ärevus ja ebakindlus, kas ta peaks ikka seal saates osalema. Ta vestles veidi oma muusikaõpetajaga ja nagu paljud teised oli temagi väga julgustav ja toetav.
Rachel kuulas õpetaja sõnu ja tundis, kuidas tema süda tuksus. Talle meeldis laulda, kuid iseendasse uskumine oli hoopis teine lugu. Ta vaatas aknast välja, kus päike paistis ja puud olid värvilised. “Aga mis siis, kui nad ei saa mu sõnumist aru? Kui nad ei tunne mu lugu?” küsis ta vaikselt.
“Just see, et sa tunned oma lugu, on kõige olulisem,” vastas õpetaja, püüdes Rachelile julgust anda. “Muusika on emotsioonide jagamine. Kui sa suudad oma tundeid väljendada, jõuavad need ka teiste südamesse. Pea meeles, et igaüks, kes kuuleb, võib leida sellest midagi, mis puudutab just tema elu.”
Rachel noogutas, kuid endiselt oli tal kõhus mingi ärevus. “Aga kuidas ma saan olla kindel, et ma ei ole lihtsalt naljakas tüdruk, kes arvab, et ta on laulja?”
“Kindel olla pole kunagi lihtne,” ütles õpetaja. “Aga sina pead oma häält usaldama. Olen kuulnud sind laulmas ja ma tean, et sul on potentsiaali. Kui sa saad iseendaga rahu, siis avanevad uksed, millest sa ei osanud unistadagi.”
Tüdruk hingas sügavalt ja kujutas ette, kuidas ta seistes laval, tuled säravad ja publik aplodeerib. See mõte oli nii hirmutav, kuid samas ka nii põnev. “Mida ma peaksin tegema, et end paremini tunda?” küsis ta.
“Harjuta, ole enda suhtes lahke ja lase endal eksida,” soovitas õpetaja. “Iga eksimus on võimalus õppida ja kasvada. Ja ära unusta, et muusika on lõbus. Kui sa naudid, saavad ka teised nautida.”
Rachel naeratas. “Sa oled tõeliselt inspireeriv. Ma hakkan harjutama, ja järgmine kord, kui laulan, teen seda täie südamega!”
“Just nii! Ja peamine on, et sa ei lase teistel end heidutada. Usalda oma teed ja jää truuks iseendale,” ütles õpetaja, rõõmustades Racheli entusiasmiga.
Nüüd, kui Rachel lähenes oma unistuste realiseerimisele, hakkas ta mõtlema, milline laulu sõnum võiks teda ja teisi tõeliselt puudutada. Ta haaras oma klaveri ja hakkas mängima, loovus ja inspiratsioon temast läbi voolates. Ta tundis, kuidas iga noot ja sõna tõi tema südamesse valgust ja lootust.
“See on alles algus,” mõtles ta endamisi, kui klaverihelid täitsid tuba. Ta teadis, et tal on ees pikk tee, kuid nüüd oli tal kindel siht ja usk iseendasse.
Ariel harjutas iga päev talendi saate jaoks. Ta oli ise ka juba elevil sellest, et seal osaleda. Oli juba sügis ja kooliaeg oli taaskord käes. Koormus koolis ja muusikakoolis oli küllaltki suur, lisaks talendisaate jaoks ette valmistamine. Kuigi tüdruk elas juba mitu kuud heades tingimustes, hakkasid sügise saabudes teda taas haigused kimbutama. Nüüd oli vahe selles, et tüdruk sai alati parimat ravi. Arieli isa Hannes oli tunnustatud arst ning ema õpetaja koolis.
“Oi Gracelyn, kas su rotist õde teeb jälle poppi?” küsisid Julianna ja Amanda. “Esiteks, ma ei luba Arielist mii rääkida, ta on jah minu õde ja seda sõna otseses mõttes, teiseks see, et ta elas kehvades tingimustes, polnud tema süü. Kolmandaks, vaesed inimesed on täpselt samasugused inimesed nagu teie, mina ja ükskõik, kes teine. Mul on kahju, et teil on nii kuri süda.” ütles Gracelyn ja lahkus.
Amanda ja Julianna jäid veel omatte rääkima. Gracelyni süda murdus iga kord, kui tüdrukud tema või ta õe kohta midagi halba ütlesid. Gracelyn ei talunud üldse kui kedagi mõnitati, seda enam, et Julianna ja Amanda olid neist pisut vanemad.