Kuigi tüdruk oli elanud juba mitu kuud oma päris perekonnas, kus oli tal soe tuba ja kõik vajalik olemas, kimbutasid teda endiselt haigused. Hannah, kes oli muidu ametilt õpetaja, otsustas sel õppeaastal jääda koju, et toetada ja aidata Arielit, kelle tervis oli endiselt kehv. Isegi suvel oli ta iga kuu vähemalt korra haige, ja see mure oli Hannahi südamesse kinnitunud, justkui varjuks, mis ei kadunud. Kogu tema senise elu jooksul ei olnud Arielile tehtud korralikke uuringuid, ja nüüd oli Hannah otsustanud, et on aeg välja selgitada, mis tütre nõrga tervise põhjus on.
Ühel päeval, kui Hannah istus köögis ja sõi hommikusööki, helises telefon.
“Tere! Kas ma räägin Hannah Rodriquezega?” küsis hääl, mis kõlas ametlikult ja tõsiselt.
“Jah, milles asi? Kas on nüüd teada, miks mu tütar pidevalt haige on?” vastas Hannah, mure silmades. Ta südame põksus ärevusest.
“Jah, teie tütrel on väga haruldane geen, mis põhjustab immuunpuudulikkust. See aktiveerub ainult siis, kui laps elab pikalt kehvades tingimustes,” kostis hääl.
Hannah tundis, kuidas külm higi kattis tema kaela. “Kas sellele mingi ravi on?” küsis ta, püüdes hoida häält rahulikuna.
“Spetsiaalset ravi ei ole, aga olukorda aitab parandada head elutingimused: soe tuba, hallitust ei tohi olla. Kindlasti peavad lapsel olema kvaliteetsed välisriided külmemaks perioodiks. Oluline on kvaliteetne ja tervislik toit. Hea oleks, kui keegi vanematest saaks olla mõnda aega kodune, et tüdruku eest hoolitseda ja vajadusel pakkuda kvaliteetset ravi. Gripi, kopsupõletiku jms puhul vajab tüdruk esialgu kindlasti haiglaravi. Kõrge palaviku puhul kutsuda pigem kiirabi, kui hakata ise ravima.”
“Selge, arvestan sellega, aitäh teile. Teeme omalt poolt kõik, et meie tütrel oleks edaspidi hea ja kvaliteetne elu,” ütles Hannah, tundes, et vähemalt nüüd oli tal teadmine, millele toetuda.
Kui kõne lõppes, tundis Hannah, et kuigi see teadmine oli hirmutav, andis see talle ka lootust. Ta teadis, et nad saavad Arielile pakkuda paremat keskkonda. Jumal õnnistas nende perekonda nii palju, et tema abikaasa teenis piisavalt, et nad ei peaks muretsema raha pärast. Hannah ei pidanud enam tööle minema, kuigi talle meeldis tema töö väga ja tal oli kahju, et pidi pausi tegema.
Kuid Hannahi jaoks oli see aeg ümberkorraldamiseks ja enese leidmiseks. Jumalal olid tema eluga hoopis teised plaanid. Naise südamesse pandi soov läbida koolitusi, mis võimaldavad kaugtööd, et ta saaks jätkata oma õpetajatööd kodus. Nii saaks ta kasutada oma õpetaja andeid nüüd oma tütre peal, kes vajas pisut järeleaitamist.
Ariel, kes oli oma klassis noorimate seas, seisis silmitsi täiendavate väljakutsetega. Ta oli pidanud jääma klassi kordama, kuid Hannah ei lasknud end sellest heidutada. “Sa oled ainulaadne, Ariel,” ütles ta tütrele tihti. “Igaühel on oma tempo ja sa leiad oma tee.” Hannah teadis, et Ariel oli andekas, ja kuigi ta pidi nüüd mõningaid asju uuesti õppima, oli tal potentsiaali särada.
Klassis oli ainult paar õpilast, kes olid temast natuke nooremad, mõlemal neist oli suvel sünnipäev. Hannah mõistis, et Ariel vajab mitte ainult akadeemilist tuge, vaid ka sotsiaalset tuge. Ta plaanis korraldada väikeseid koosolekuid, kus Ariel ja tema klassikaaslased saaksid üksteisega mängida ja õppida.
Hannah hakkas otsima mänge ja tegevusi, mis arendaksid Arielit ja tema sõpru. Ta soovis, et nad saaksid õppida koostööd tegema, üksteiselt abi küsima ja üksteist toetama. Ta tundis, et see aitaks Arielil mitte ainult õpitulemusi parandada, vaid ka enesekindlust kasvatada.
Päevad möödusid ja Hannah leidis end järjest enam õnnelikuna, et saab olla Arielile toeks. Ta oli täiesti valmis tegema kõik, et tütre elu paremaks muuta. Samal ajal tundis Hannah, et see uus suund tema elus võib tuua ka temale rohkem rahulolu. Iga päev, kui ta nägi Arielit naeratamas ja mängimas, andis see talle jõudu jätkata.
Hannah arvas, et nad on alates sellest päevast, kui ta teadis Ariel’i seisundist, hakanud avastama hoopis uusi võimalusi. Tütre elu kvaliteedi parandamine andis Hannahile uue eesmärgi ja mõtte. Ta tahtis, et Ariel tunneks end armastatuna ja toetatuna, ning et tal oleks piisavalt julgust ja usku, et astuda uusi samme, isegi kui need sammud tundusid hirmutavad.
Selle uue elu ja väljakutsetega silmitsi seismise juures mõistis Hannah, et nad on koos ning nad suudavad kõik raskused üheskoos ületada. Nende side muutus veelgi tugevamaks ja Hannah lootis, et ka Ariel tunneks, et nad on meeskond, kes seisab koos kõikide takistuste ees. Hannah naeratas, kui ta mõtles sellele, kuidas nad koos uusi mälestusi loovad, olles valmis kõigeks, mis nende teele tuleb.