“Tere!” ütles arst. “Teie kutsusite mind?”
“Jah!” ütles Gracelyn, käed närviliselt põlvedel. Tema hirmud olid justkui varjud, mis kummitasid igat tema mõtet.
Arst läks voodis lamava inimese juurde. Naine, Racheli ema, oli teadvuseta, tema nägu oli väsinud ja kahvatu.
“Kas elate mõlemad siin?” küsis arst, tõstes oma pilgu Gracelynile ja seejärel Rachelile.
“Ei, ainult mina.” lausus Rachel, silmad suurenenud ärevusest. “Gracelyn tuli ainult korraks.”
“Me peame su ema kindlasti ära viima. Kas sul on kedagi veel siin?” küsis arst, samal ajal märgates, et Rachel paistab olevat väga murelik.
“Ei, aga kas ma saan kaasa tulla?”
“Jah, saad korraks tulla, kuid sa ei saa haiglas ööbida. Samuti ei ole hea, kui sa üksi jääd,” vastas arst, mõistes, kui oluline on Racheli toimetulek.
“Ma olen juba suur ja saan hakkama,” ütles Rachel, püüdes näida enesekindel, kuigi tema hääl värises.
“Me võime Racheli enda juurde võtta nii kauaks, kuni ta ema haiglast välja saab,” pakkus Gracelyn, tundes südames torget. Ta polnud oma vanematega veel midagi läbi rääkinud, kuid ta lihtsalt uskus, et nad ei pane seda pahaks.
“See oleks väga hea,” ütles arst, andes Rachelile lohutava naeratuse.
“Rachel, kui sa tahad kaasa tulla, siis sõbranna peab praegu koju minema; hetkel ei saa me teid mõlemaid kaasa võtta,” teatas arst, vaadates tüdrukut, kelle silmad olid täis lootust.
“Olgu, ma jätan enda ema numbri, juhuks kui on vaja Rachelile järgi tulla.” Gracelyn läks oma koju, jättes Rachelile sooja pilgu, mis ütles, et kõik saab korda.
*** HAIGLAS ***
“Sina oled Rachel?” küsis arst, astudes lähemale, kui tüdruk lõpuks voodisse jõudis.
“Jah, kuidas mu emal on?” küsis ta, hirm ja lootus põimunud tema hääles.
“Mul on kahju, tema seisund on raske ja ta on väga haige,” selgitas arst, rääkides rahulikult, kuid Racheli süda murdus, kui ta kuulis neid sõnu.
“Kas ta võib surra?” küsis Rachel, tema hääles oli tohutu hirm.
“Kui aus olla, siis jah. Ta võib surra,” vastas arst ja see tõde tabas Rachelit nagu külm vihm.
Tüdruku süda murdus ning ta hakkas nutma, pisarad voolamas nagu joad. Siis meenus talle kiri, mille ema oli talle kirjutanud. Ta tahtis seda lugeda, et leida lohutust ja tuge, kuid samas ta ei julgenud seda avada. Ta võttis selle taskust, vaatas korra ning pani taskusse tagasi, hirmus selle ees, mida see võib tähendada.
Ta tundis tohtutut väsimust ja tal tekkisid külmavärinad. Tema keha ja lihased valutasid, ning tema silmad vajusid kinni. Kõik tundus üha raskem ja raskem.
“Rachel, ärka üles. Ma arvan, et on aeg su sõbranna järgi kutsuda,” sosistas arst, raputades õrnalt tüdrukut, kuid tundis siis, et Rachel on väga kuum.
Arst tõi kiiresti kraadiklaasi, mis näitas palavikku üle 40 kraadi. “See on liiga kõrge!” mõtles arst murelikult. Naine, võttis tüdruku sülle ja viis ta ühte palatisse, et teha talle ka uuringuid.
Rachel oli pidevalt haige olnud ja pole oma elu jooksul kordagi täisväärtuslikku ravi saanud, sest neil polnud lihtsalt raha, et ravimeid osta või mingeid analüüse lasta teha. Kehva ravi tõttu olid ka Racheli analüüsitulemused kehvad.
“Me peame tegema mitmeid uuringuid,” ütles arst. Kui tüdruk vaatas teda hirmunud pilguga jätkas arst: “Ära muretse, me oleme siin selleks, et sind aidata.”
Rachel pidi haiglasse jääma. Esimest korda elus sai ta korralikku ravi ja turgutust. Ta vaatas, kuidas arstid ja õed tema ümber töötasid, tehes kõik endast oleneva, et ta tunneks end paremini.
Arst helistas Gracelyni perele, et teavitada neid Racheli seisundist. Samal ajal palvetas Gracelyni pere Racheli pere eest. “Loodame, et Rachel taastub kiiresti,” ütles Gracelyni ema, murelikult ringi liikudes.
Arst, kes oli Racheli vaatamas käinud, ütles, et tema seisund oli natuke paranenud. “Me teeme kõik, et sind aidata ja et saaksid peagi koju minna,” rääkis arst.
Rachel vaatas aknast välja, nägi, kuidas inimesed mööda jalutavad, naerdes ja eluga rahul. Ta tundis end üksi, kuid samas ka natuke lohutatud, teades, et seal on lootust.
Gracelyn, tema parim sõber, tuli peagi tagasi. “Kuidas sul läheb, Rachel?” küsis ta, silmad mures.
“Ma ei tea, ma lihtsalt tunnen end kuidagi üksi,” ütles Rachel, tema hääl oli vaikne, nagu ta oleks rääkinud ainult endale.
Gracelyn võttis Rachelit käest. “Sa ei ole üksi. Ma olen siin ja ma ei lahku enne, kui kõik on korras,” lubas ta, pigistades sõbranna kätt.
Rachel naeratas, kuigi tema silmad olid endiselt pisarsed. “Aitäh, et oled siin. Ma olen nii hirmul.”
“Sa pead olema tugev,” ütles Gracelyn. “Ja me teeme selle koos läbi. Tead, et sinu jaoks on siin palju inimesi, kes hoolivad.”
Rachel vaatas oma sõbranna silmadesse ja nägi seal soojendavat armastust. “Jah, ma tean,” vastas ta. “Ma olen lihtsalt mures. Ma tahan, et mu ema saaks terveks.”
“Nad teevad kõik, mis võimalik. Sa pead usaldama arste ja neid, kes sinu eest hoolitsevad,” ütles Gracelyn.
Rachel võttis sügava hinge ja püüdis end rahustada. Talle tuli meelde, et ka tema ema oli alati öelnud, et nad peavad olema tugevad ja toetama üksteist, isegi siis, kui on raske.
Rachel ja Gracelyn istusid seal, rääkides oma unistustest ja lootustest. Koos said nad läbi raskuste, jagades naeru ja muresid, mis aitasid nad mõlemad tugevamaks muuta. Nad teadsid, et elus tuleb ette takistusi, kuid nad olid valmis need üheskoos ületama.
Aeg möödus ja Racheli seisund paranes järk-järgult. Ta õppis, et isegi kõige tumedamatel hetkedel võib leida lootust ja armastust. Haigla seintes õitsesid lootuse lilled, ja iga päev, mil nad koos Gracelyniga rääkisid, andis talle julgust ja kindlust, et ta suudab selle raske perioodi üle elada.