Viimaks ometi oli kätte jõudnud päev, kui Rachel sai haiglast välja. Tema ema oli endiselt kriitilises seisus ja väga raskelt haige. Tüdruk muretses oma südames ikkagi, kuidas kogu see haiglas oldud aeg tasutud saab. Talle ei mahtunud pähe, et keegi teine võib aidata seda tasuda. Ta mõtles, et peab hakkama tööl käima, et kasvõi osade kaupa haiglaarve tasuda.
“Rachel, kallis. Kas sa oled valmis koju minema?” küsis Hannah. Gracelyni ema Hannah oli mitmeid kordi tüdrukut haiglas vaatamas käinud. Ta oli tüdrukut üsna hästi tundma õppinud ning lapsel oli eriline koht tema südames. Aastaid tagasi kaotas ta umbes sama vana tütre lennuõnnetuses.
“Jah, olen valmis, aga ma pole ju Sinu tütar.” oli tüdruk imestunud.
“Ei ole, aga sel polegi tähtsust. Sa oled meie pere jaoks väga oluline ja me armastame sind kui oma tütart,” ütles Hannah.
Esimest korda elus tundis tüdruk, et teda päriselt armastatakse. Tema ema armastas ka teda nii nagu oskas. Rahapuuduse ja kehva tervise tõttu ei saanud nad midagi eriti koos teha. Nad olid enamasti lihtsalt kodus, kuna kartsid saada põlguse osaliseks ja seda nad ei soovinud.
“Hea küll. Gracelyn käis mulle peale, et tuleksin mõneks ajaks teie juurde elama.”
“Meil on väga suur rõõm sind enda juurde elama võtta.” naeratas Hannah. “Aga enne kui koju läheme, tahaksin ma sinuga poodi minna, kas see sobib sulle?”
“Jaa, aga mul pole ju raha.”
“Tean, sellest pole midagi, ma ostan sulle ise mõned asjad, mis sulle meeldivad.”
“Aga…kuidas ma tasun? Kas kümneaastast võetakse tööle kuskile?”
“Kallis laps, sul pole vaja midagi tasuda ja tööle pole ka vaja minna. Kui ma saan sinu jaoks midagi teha, siis see teeb mulle palju rõõmu ja ma tõesti tahan sind aidata ja sulle rõõmu teha.”
Tüdruk ohkas sügavalt, sest ta polnud harjunud, et ta võib valida poest endale mõne riideeseme. Tavaliselt leidis ta endale riided prügikasti kõrvalt. Enamasti olid need riided talle liiga suured, kuid kuna tal muud polnud, siis pidi ta nendega leppima.
Hannah viis tüdruku suurde kaubanduskeskusesse ja nad valisid koos riideid. Hannah ostis talle rohkem riideid, kui ta oodata oskas. Kuna suvi oli juba peaaegu käes, siis sai ta endale palju suve riideid. Tüdruk sai endale mitu paari pikki teksaseid, mitu paari lühikesi pükse, seelikuid, t-särke, kleite, jalanõusid ja palju muud. Tema garderoobis polnud kunagi nii ilusaid ja uusi riideid olnud. Kui välja arvata see aeg, kui ta beebi oli. Beebiiga ta loomulikult ei mäletanud.
“Seda on minu jaoks liiga palju!” ütles Rachel murelikult.
“Palun ära muretse, seda on just parasjagu. Sa oled kasvav laps ja riided jäävad kiiresti väikeseks. Ma päriselt tahan sind aidata ja sinu jaoks olemas olla,” ütles Hannah ning vaatas lapsele otsa. Ta oli õnnelik, et oli saanud ühte väikest tütarlast aidata, samas kurb, et see väike süda ei oska head vastu võtta ja muretseb asjade pärast, mis tegelikult ei ole tema mure.