“Rachel, Rachel!” kostus hääl, kuid tüdruk ei kuulanud. Ta istus oma ema voodi ääres ja nuttis. Ta ei lasknud end lohutada. Ta ei tahtnud voodist eemale tulla, vaid oma ema juures olla. Arst püüdis teda eemale kutsuda, kuid tulutult. Ta teadis, et kui tüdruk jätkab seal, on ta varsti haige ja peab jälle mitu nädalat haiglas veetma.
“Rachel, ma tean, et sul on valus, aga praegu pead sa minema Gracelyni pere juurde.”
“Ma ei taha, ma tahan siin olla, mu ema ärkab üles! Peab ärkama!”
“Mul on kahju, kuid su ema on läinud. Ta ei ärka enam üles!” lausus arst.
“Miks? Miks minu ema pidi surema? Miks ometi? Kus on Jumal? Miks ta minu ema ei tervendanud? Miks ta lasi mu emal surra?”
“Ma kahjuks ei tea neid vastuseid, kuid võib olla oskab Gracelyn neile vastata. Sa vajad puhkust ja rahu. Sa võid muidu jälle haigeks jääda ja mitu nädalat haiglas veeta, aga ma usun, et seda sa pigem ei soovi või kuidas?”
“Ei soovi jah. Ma soovin vaid oma ema tagasi.”
Arst kutsus vahepeal Gracelyni pere tüdrukule järele. Pärast pikka veenmist läks Rachel lõpuks Gracelyni perega kaasa. Tüdrukul oli selles peres isegi oma tuba, kus ta sai olla ja puhata. Hannah, Gracelyn ja Hannes hoolitsesid tüdruku eest hästi. Gracelyni vanemad Hannah ja Hannes olid väga kiindunud Rachelisse ja olid omavahel juba arutanud, et nad lapsendavad tüdruku ja armastavad teda kui oma last, kui tüdruk muidugi soovib seda. Nad olid perega palju palvetanud tüdruku pärast, et Jumal puudutaks teda ning kannaks ta sellest raskusest läbi. Nad olid palvetanud ka tema ema eest, et naise hing saaks päästetud.
Peale mõneminutilist sõitu jõudis perekond lõpuks koju. Gracelyn saatis Racheli oma tuppa, et ta saaks oma asjad ära panna ja pikali heita, kui tal on soovi. Rachelil oli oma toas ka väike garderoob, kus olid need asjad, mille tüdruk sai, kui nad Hannahiga šoppamas käisid.
“Oota, ära mine ära!” palus tüdruk.
“Jaah?”
“Miks Jumal mu ema terveks ei teinud?”
“Ma ei oska seda öelda ehk Jumal pidas paremaks ta ära kutsuda?”
“Aga, kas ta sai siis taevasse?”
“Seda teab ainult Jumal. Sa võid Tema käest küsida. Kui su ema hing sai päästetud, siis ma usun, et ta on taevas ja sinul on võimalik temaga kohtuda.”
“Jah, aga ma vajan teda praegu siin. Ma ei saa ju igavesti teie juures elada. Mis minust siis saab? Kas ma lähen lastekodusse või saab 10aastaselt ka üksinda elada?”
“Ma usun, et sa võid meie juures elada nii kaua kuni vaja. Mis puutub lastekodu, siis seda ma küsin oma vanematelt, ma usun, et sa ei pea sinna minema. Mu vanemad saavad su lapsendada.”
“Ma olen juba kümneaastane, kas nii vanu lapsi saab ka lapsendada.”
“Ma usun küll. Tahad, küsime seda minu vanematelt?”
“Ei, las olla. Ma pean ühte kirja lugema. Kas võin nüüd üksi olla?”
“Jah võid küll.”
Rachel võttis ümbriku ja avas kirja.