Kirjas seisis:
“Kallis Rachel!
Kui Sa seda kirja loed, olen mina tõenäoliselt juba surnud. Palun ära muretse. Me kohtume veel, sest ma tean, et Jumal armastab mind ja Sind ka. Rachel, ma olen enda elus väga palju vigu teinud. Palun anna mulle andeks! Ma pean midagi väga tähtsat üles tunnistama. Ma pole Sinu päris ema, ma leidsin Su, kui toimus üsna raske lennuõnnetus ja paljud hukkusid. Ma leidsin Su lennukirusude alt ja tahtsin Sind päästa. Ma ei teadnud, kuidas Su vanemaid üles leida ja otsustasin Su endale jätta.
Rachel mul on nii kahju, et ma ei suutnud võimaldada Sulle elamisväärset elu ja et Sa pidid elama sügavas vaesuses poollagunenud majas, mis oli täis hallitust. Mul on nii kahju, et ma ei suutnud Sulle süüa osta piisavalt. Ma ei suutnud Sulle tagada arstiabi, sest ma ei olnud kindlustatud ja ma ei osanud ka Sind selles osas kindlustada. Nüüd, kui ma seda kirja kirjutan, olen ma ise hullemini haige kui kunagi varem. Mu tervis ei pea selles majas enam vastu. Ma ei osanud elada juba enne Sind ja ma ei suutnud end ka koos Sinuga kokku võtta.
Rachel, ma usun, et Jumal viib Sind Sinu päris vanematega kokku. Ta on mulle seda lubanud. Mul on kahju, et ma rikkusin Su esimesed kümme aastat täiesti ära ja keerasin Sinu tervise tuksi. Jumal aga on kõikvõimas ja ta saab Sind päriselt aidata. Ta saab Su täiesti terveks teha, viia Sind kokku Sinu päris perega ning anda Sulle korralik kodu, võimalus koolis käia.
Rachel ma pean veel midagi tunnistama. Su sünnipäev pole tõenäoliselt novembri alguses, aga ma usun, et Sa saad teada, millal Sul päriselt sünnipäev on. Sa saad tähistada oma päris sünnipäeva, päris perekonna keskel. Rachel mul on tõesti siiralt kahju, et ma Su elu ära rikkusin ja ei proovinud Su vanemaid üles leida. Ma palun siiralt, anna mulle andeks! Palun otsi oma vanemad üles. Soovin, et Sinu edasine elu oleks täis rõõmu, armastust ja headust – kõike seda, mida ma Sulle pakkuda ei suutnud.
Armastusega
Maria”
Tüdruk nuttis, kui oli kirja lugemise lõpetanud. Ta teadis sisimas koguaeg, et ta ei kuulu sinna, kuid laps ei osanud sellele tähelepanu pöörata ega rääkinud sellest kunagi. Ta mõtles naisele, kes teda oli kasvatanud. Ta tundis viha ja kurbust samal ajal. Viha, sest ta oli pidanud vaesuses elama, kuigi tema ema teadis, et ta võiks elada palju paremat elu. Kurbust, sest tal ei olnud enam võimalust oma emaga või naisega, kes teda kasvatas rääkida.
“Okei Jumal, kui Sa oled olemas, siis ma tahan anda andeks kõik, mis see naine mulle on teinud. Palun aita mind selles. Kui Sa saad, siis ütle talle, et ma olen talle andeks andnud.” Talle meenus, et viimasel kohtumisel palus naine temalt andeks ja ta oli sõnades välja öelnud: “Ma annan Sulle kõik andeks.”
Tüdruku südamesse tuli suur rahu. Selline rahu, mida on väga keeruline kirjeldada. Ta pani endale ööriided selga ja läks magama.