Järgmisel hommikul hommikusöögi ajal jutustas ta kirjas Gracelynile ja tema perele. Ta andis neile kirja lugeda.
“Oh, mul on nii kahju, et Sa seda kõike oled pidanud läbi elama.” sõnas Hannah, kes lõpetas kirja lugemise. “Ma ei tea, mida Sa tunned, ma ei tea isegi seda, mida Sulle öelda ja kuidas Sind lohutada. Sa oled pidanud nii palju läbi elama. Ma tean ainult seda, et Jumalal on Sinu jaoks kindel plaan. Sa oled meile tõesti kallis ja me oleme valmis tegema Sinu jaoks kõike!”
Hannah tundis oma südames, et ta peaks tegema DNA testi. Naine oli mõned aastad tagasi kaotanud oma beebi. Ta oli siiani olnud kindel, et tema beebi hukkus lennuõnnetuses, kuid nüüd tärkas ta südames taas lootus.
Kas Rachel võib olla minu kadunud beebi? Ma ei saa tema ema käest enam küsida aega, millal täpselt ta Racheli leidis. Kust ma küll võiksin saada selle info. DNA test võib anda minu jaoks palju olulist infot.
Naine asus tegutsema ja hakkas Racheli päritolu järgi rohkem uurima. Kuna tüdrukul muid sugulasi polnud, siis rääkis ta ise nii Racheli kui ka tema ema raviarstiga. Selgus, et kirjas kirjutatu vastas tõele ja Maria polnud Racheli päris ema. Hannah nimelt laskis teha DNA testi Maria ja Racheli suhtes, need ei ühtinud.
Hannah otsustas, et ei räägi tüdrukule esialgu midagi oma plaanidest ja lootis, et tüdruk mõistab, kui saaab aru, et naine tegutses vaid tema huvidest lähtuvalt. Hannahil õnnestus teha DNA test enda ja Racheli suhtes. Vastuste ootamine võttis mitu päeva aega, kuid kõik klappis, selgus, et Hannah oli Racheli tegelik ema ja Hannes tema tegelik isa. Tüdruk kaotas küll kasuema, kuid sai endale päris ema ja isa ja vanema õe.
Suvel käis tüdruk palju kirikus, kristlikes lastelaagrites ja õppis isegi piiblit lugema. Nad veetsid perega palju aega koos. Hannah rääkis oma plaanidest ja testitulemustest ainult oma abikaasa Hannesele, isegi Gracelyn ei teadnud kõike. Hannah ja Hannes soovisid, et tüdruk tunneks nende juures end koduselt ja hästi, seetõttu nad ei rääkinud talle kohe midagi.