Järgmisel hommikul, kui pere istus koos köögilaua ääres, pakkus õhustik justkui rahu ja soojust. Rachel, kes istus vaikides, tundis siiski raskust oma südames. Ta hoidis käes ema viimast kirja, mõeldes, kuidas seda oma uuele perele jutustada. Ta teadis, et peab sellest rääkima – see kiri oli tema jaoks oluline. Tüdruk kogus end ja vaatas Hannahile otsa. Ta teadis, et nad olid temast väga hoolinud ja nende sõbralik toetus andis talle julgust.
“Hannah, Gracelyn, Hannes… Ma tahan teile midagi rääkida,” ütles Rachel ettevaatlikult. Kõik kolm pöörasid oma tähelepanu talle.
“Muidugi, kallis,” ütles Hannah õrnalt, olles valmis kuulama. Ta teadis, et Rachelil oli midagi olulist südame peal.
Rachel sirutas oma käed ja andis kirja Hannahile. “See on kiri, mille mu ema mulle kirjutas enne, kui ta suri. Ma arvan, et te peaksite selle läbi lugema.”
Hannah võttis kirja vastu, vahetades korraks pilgu abikaasa ja tütrega, ning hakkas lugema. Toas valitses sügav vaikus, vaid lehtede vaikne krabisev heli täitis ruumi. Iga sõna, mida Hannah luges, muutis tema pilgu üha tõsisemaks ja sügavamaks. Ta püüdis pisaraid tagasi hoida, kuid tundis, kuidas süda vajus. Kuidas keegi võis nii palju kanda, mõtles Hannah. Kui ta lugemise lõpetas, pani ta kirja vaikselt lauale ja pööras end Racheli poole.
“Oh, kallis… Mul on nii kahju, et sa pidid läbi elama midagi sellist,” ütles Hannah vaikselt, tema hääl värises. “Ma ei tea, mida sa tunned, ja ma ei oska sulle kohe õigeid sõnu öelda, aga sa oled väga vapper. Ma tean ainult, et Jumal on meiega ja tal on sulle kindlasti kindel plaan.”
Rachel vaatas alla, tunnetades õhustikus midagi erilist. Ta kuulis Hannahi ja teiste siirast soovi teda aidata, kuid midagi nende häältes andis mõista, et nad peavad midagi tagasi hoidma.
Hannah vaatas hetkeks aknast välja, mõeldes kõigile neile küsimustele, mis tema peas keerlesid. Ta ei saanud seda tunnet eemale tõrjuda – Rachel võis olla tema kadunud tütar. See lootus, mis tärkas tema südames, oli korraga nii valus kui ka magus. Ta ei saanud kuidagi ignoreerida paralleele Racheli kirjas olnud lennuõnnetuse ja omaenda traagilise kaotuse vahel. Hannah hakkas peas keerutama ideed DNA testist – kui see tõesti on tema kadunud laps, siis see oleks tõeline ime. Aga ta pidi olema ettevaatlik, sest ta ei tahtnud Rachelit šokeerida või hirmutada. See kõik tuli lahendada tasakaalukalt.
“Mulle tundub, et Jumal tõi sind siia põhjusel,” jätkas Hannah tasa. “Ma ei tea, mida tulevik toob, aga ma luban, et me hoolitseme sinu eest nii hästi kui suudame. Sa oled meile väga kallis, Rachel, ja me oleme valmis tegema kõike, et sa tunneksid end turvaliselt ja armastatult.”
Rachel tundis pisaraid taas silmadesse kerkimas, kuid seekord mitte kurbusest, vaid kergendusest. Ta ei olnud siin üksi. Need inimesed tõesti hoolisid temast. Kuigi tema maailm oli pea peale pööratud, leidis ta endale pere, kes tahtis teda aidata ja temast hoolida. Ta nuuksatas kergelt, kui Hannah sirutas käe üle laua ja võttis õrnalt tema käe enda oma. Hetk oli soe ja siiras.
Samal ajal, kui Rachel seda tugevat sidet tundis, otsustas Hannah tegutsema hakata. Ta teadis, et tõde pidi välja tulema, kui tema kahtlused osutuvad õigeks. Ta pöördus Racheli ema raviarsti poole, et saada rohkem teavet. Ka DNA test oli nüüd ainus viis kindlalt teada saada, kas Rachel võis tõesti olla tema kadunud tütar.
Pärast seda, kui Hannah oli kõik vajalikud sammud astunud, võttis tulemuste ootamine nädalaid aega. Ta hoidis seda saladuses nii Racheli kui ka isegi Gracelyni eest. Ainult Hannes teadis, mis toimus, sest nad ei tahtnud, et tüdruk peaks veel suuremaid segadusi läbi elama. Kogu see ootamine oli äärmiselt pingeline. Nad palvetasid, lootes, et kui see tõesti on Jumala plaan, siis kõik klapib. Samal ajal hoolitsesid nad Rachelist eest, pakkudes talle tuge ja kindlustunnet.
Selle aja jooksul leidis Rachel pere juures lohutust ja rahu, mida ta polnud kunagi varem tundnud. Ta käis sageli kirikus ja veetis suvel palju aega kristlikes lastelaagrites, kus õppis tundma Piiblit ja leidis tuge ka usust. Need vaiksed hetked aitasid tal leppida kõigega, mis juhtus, ja valmistuda uueks eluks, mille Jumal oli tema jaoks ette valmistanud.
Ühel vaiksel varahommikul, kui Hannah ja Hannes olid juba köögis ja lapsed veel magasid, saabusid lõpuks DNA testi tulemused. Hannah avas ümbriku ja vaatas pabereid käes värisevate kätega. Hannes seisis tema kõrval, tema hingamine oli sügav ja rahulik, kuigi ta tundis sees sama ärevust. Nad vaatasid üksteisele otsa, ja kui Hannah vaatas paberi sisu, jooksid pisarad mööda tema põski alla.
“Tulemused… need on selged,” sosistas Hannah, olles segaduses ja samas täis kergendust. “Rachel on tõesti meie tütar, Hannes. Meie oma tütar!”
Hannes ei suutnud oma silmi uskuda. Nad hoidsid üksteisest kinni, täis tänu ja imet. See, mis tundus võimatuna, oli tõeks saanud – nende kaotatud laps oli lõpuks nende juurde tagasi jõudnud. Nad ei suutnud seda hetke sõnadesse panna, see oli tõeline ime.
Nüüd jäi küsimus, kuidas ja millal seda Rachelile öelda. Nad teadsid, et see hetk peab olema eriline ja täis armastust, kuid nad tahtsid, et tüdruk tunneks end kõigepealt koduselt, et tal oleks täielik kindlustunne nende juures. Lapsendus oli nüüd enam kui lihtsalt plaan – see oli tõeline pere taasühinemine.
Aegamööda hakkasid nad valmistuma selle suure saladuse jagamiseks Racheliga, teades, et kui see hetk tuleb, saab see olema midagi tõeliselt erilist ja südantliigutavat.