Peagi on tulemas suur reede ja sellega seoses tahaksin jagada mõningaid mõtteid, mis tekivad. Kui ma vaatan enda ümber ringi, siis näen, kuidas suurt reedet tähistatkse. Ostetakse ja värvitakse mune, mis on kõik väga tore, olen ka ise kunagi mune värvinud. Viimastel aasatel enam mitte, kuna elan Tallinnas ja ei ole näinud sellel väga mõtet, sest ma pole veel abielus ja peret ka ei oma.
Minu kui kristlase jaoks on suurel reedel hoopis erilisem tähendus. See tegelikult ongi kristlik püha. Aastaid tagasi läks Jeesus Kristus kogu inimkonna eest ristile. Jeesus tegelikult ei tahtnud niiväga sinna ristile minna. Ta polnud selle üle kuigi õnnelik. Näiteks Luuka evangeeliumis ta ütleb: „Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!” (Lk 22:42). Siiski, Ta otsustas teha Jumala, mitte enda tahtmist.
See, mida Jeesus siiski tegi on nii imeline. Ta pidi mõneks ajaks kõigest loobuma, selleks, et elada inimeste keskel ning anda nende eest oma elu. Olen sellest ka kirjutanud, et vaatasin ühel üritusel, palve24, ühte filmi “Passion of Christ”, mis rääkis Jeesuse kannatamisest.
See film on tõesti julm, mida kõike pidi Jeesus üle elama selleks, et minul ja sinul võiks olla igavene elu. Meie eludes on raskused, mille pärast tihti hädaldame, et miks üks või teine asi sünnib meie elus. Miks peame nii palju kannatama? Miks peavad süütud inimesed kannatama? Lapsedki tihti peale kannatavad nälga.
Elu maa peal ei olegi kerge, kuid hea uudis on see, et meie ei ole tegelikult sellest maailmast. Me ei kuulu siia, me elame maa peal mõned aastad ja siis läheme koju, kuhu me tegelikult kuulume. Jumal on teinud selle meie jaoks võimalikuks, et pärime igavese elu taevas. Johannese evangeeliumis on kuulus kirjakoht, mis ütleb: “Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et Tal oleks igavene elu.” (Jh 3:16) Igavese elu tõotus on meie kõigi jaoks olemas. Meil on vaja see lihtsalt vastu võtta. Jah, me ei ela igavesti sellel maal, kuid me elame igavesti taevas koos oma Jumalaga, kui me võtame vastu tema armastuse ja selle kingituse, mille Ta on andnud oma Poja läbi.
Mulle väga meeldib Johannese evangeeliumi 17. peatükk, kuhu on kirja pandud Jeesuse ülempreesterlik palve: 1 Seda rääkis Jeesus. Ja ta tõstis oma silmad taeva poole ja ütles: „Isa, tund on tulnud, kirgasta oma Poega, et ka Poeg kirgastaks sind, 2 nagu sina oled talle andnud meelevalla kõigi olendite üle, et ta annaks igavese elu igaühele, keda sina talle oled andnud. 3 Aga igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud. 4 Mina olen sind kirgastanud maa peal, lõpetanud töö, mille sa mulle andsid teha, 5 ja nüüd kirgasta ka sina, Isa, mind enese juures selle kirkusega, mis mul oli enne maailma rajamist sinu juures! 6 Ma olen teatavaks teinud sinu nime inimestele, keda sina mulle oled andnud maailmast. Nad olid sinu omad, ja sina oled andnud nad mulle ning nad on pidanud sinu sõna. 7 Nüüd on nad ära tundnud, et kõik, mis sina oled andnud mulle, on sinu juurest, 8 sest need sõnad, mis sa oled andnud mulle, olen mina andnud neile ja nemad on need vastu võtnud ja tõesti ära tundnud, et ma olen pärit sinu juurest, ning uskunud, et sina oled minu läkitanud. 9 Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. 10 Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes. 11 Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! 12 Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. 13 Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes.14 Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. 15 Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. 16 Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. 17 Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! 18 Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. 19 Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. 20 Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, 21 et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. 22 Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: 23 mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind. 24 Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. 25 Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. 26 Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.” (Jh 17)
Mulle meeldib see peatükk just seetõttu, et seal on nii palju sügavust. See palve on nii siiras ja sügav. Jeesus ise palvetas juba 2000 aastat tagasi sinu ja minu eest. Sina, kes Sa seda praegu loed, võib olla ei usu Jumalasse ja ei taha Temast midagi teada. Jah, Sul on see valik ja see on Sinu vaba otsus, kas uskuda Jumalat või ei. Mina usun Jumalasse. Jah, see ei paista võib olla alati välja. Ma olen siiski inimene. Ma usun, et kõik on Jumala kontrolli all. Ma usun, et see, mis praegu maailmas toimub on siiski Jumala kontrolli all ja Jumal on endiselt troonil. Ma ei oska vastata kõigile Su küsimustele, kuid usun ja tean, et Jumal armastab. Ta päriselt ka armastab Sind just sellisena nagu Sa oled. Ta on loonud Sind imeliseks. Minu elu on olnud nagu ameerika mäed, olen palju kordi läinud eemale, kuid ikka ja jälle tagasi tulnud. Ma tean, et ma ei oska elada Jumalata. Ma usun, et Jumal tegutseb minu sees, isegi kui ma seda ei näe ja ei tunne. Ma tahan vaid, et Jumal oleks suurem osa minu elust. Ma tahan, et Tema oleks number üks ja alles siis tuleks kõik muu. Ülestõusmispühad on taaskord hea aeg vaadata enda sisse ja mõelda sellele, mida Jeesus on teinud Sinu ja minu eest. Soovitan filmi “Passion of Christ.” Mind aitas see küll mõista natuke rohkem Jumala armastust ja seda, mida Jeesus pidi läbi elama minnes ristile vabatahtlikult, selleks, et teha Jumala tahet.
Postitus sai üsna pikk, alustasin selle kirjutamist juba mõni aasta tagasi, aga ei jõudnud seda avaldada õigel ajal. Võib olla ei olnud siis õige aeg avaldada. Ole õnnistatud armas lugeja.