August 2019:
Hei, hei!
Ma pole enam ammu midagi kirjutanud, sest ma pole teadnud, millest kirjutada. Kui kellelgi teist on ideid, millest ma võiksin kirjutada või mille kohta arvamust avaldada, siis kõik ideed on väga oodatud ja tere tulnud.
Suvi hakkab juba läbi saama ja ma mõtlen iga päev, et peaksin oma lõptutööga tegelema, aga tunnistan ausalt, mu päevad lihtsalt mööduvad ja lõputööni ma ei jõua. Õnneks ma siiski veel väga hullus seisus ei ole ja lohutan end sellega, et suudan ennast kokkuvõtta ja oma lõputöö valmis kirjutada ja jaanuaris siis kaitsta. Usun, et Jumala abiga on kõik võimalik, isegi kui mul hetkel on raske ennast kokku võtta.
Nüüd ÕNNEKS hakkas töö juurest puhkus. ÕNNEKS just sellepärast, et ma ei armasta oma tööd absoluutselt. Ja ma väga loodan, et kõik läheb hästi ja saan juba varsti teha lahkumisavalduse ning minna kohta, kus töö eest palka ka makstakse, kus on normaalne tööaeg, et minna täiskohaga tööle ja vabad nädalavahetused, samuti pikk puhkus suvel. Räägin lasteaiast ja loodan väga, et saan sinna tööle.
Praegu olen poole kohaga klienditeeninduses. Sinna ma täiskohaga iialgi ei läheks, kuna esiteks see madal palk ei ole seda väärt, teiseks, ma olen üpris kindel, et sellisel juhul oleksid minu päevad E-P 11-23ni või siis 8-20ni. Igatahes pikad ja igavad. Muidugi ma ei oleks seitse päeva järjest tööl, aga tean, kui olen 3-4 päeva järjest 12h tööl, siis see 1-2 vaba päeva ei aita mul absoluutselt välja puhata, sest ma hakkan kohe mõtlema, et pean jälle tööle minema ja see tekitab stressi.
Ma ei arva, et klienditeenindus kui selline, oleks iseenesest halb või vähe väärtuslik töökoht. Ei, ma arvan, et enamus klienditeenindajaid, eriti toidupoodides on alamakstud ja vähe väärtustatud. Minu kogemus on küll see, et minu tööd ei austa ei tööandja ega ka kliendid, kelle järelt peab pidevalt koristama nii nende isiklikku rämpsu kui ka kaupa, mis loobitakse lihtsalt suvalise koha peale.
Tööandja ei väärtusta mu tööd, sest selle kolme aasta jooksul ma pole kordagi kuulnud enda töö kohta midagi positiivset. Kui olin tööl olnud vähem kui aasta, siis kuulsin vaid negatiivset, et ma pole piisavalt kiire ja ei tee oma tööd sama kiiresti kui näiteks inimene, kes on sarnast tööd teinud juba aastaid.
Teiseks olin süüdi selles, et tahtsin õppepuhkust jõulude ajal ja teised peavad selle võrra rohkem tööl käima ja tööd tegema. Praeguseks on muidugi juhataja vahetunud, aga ega ma temagi käest ei ole kuulnud ühtegi positiivset sõna. Uuris ainult seda, kas mul mõni laps läheb 1. klassi. Pidin vastama eitavalt, sest mul pole veel lapsi.
Vahet ei olegi enam, sest see töökoht on vaid ajutine, kuigi olen seal tööl olnud rohkem kui 3 aastat. Õnneks on hakanud asjad liikuma ja tunneli lõpust paistab valgus, et vahetada töökohta.
Muutusi tuleb korraga palju, sest lisaks töökohavahetusele vahetan ka elukohta, kuna praeguses elukohas on üür siiski liiga kõrge, teiseks üks tuba on läbikäidav, kolmandaks puudub küpsetusahi, mida ma väga taga igatsen, sest ma niiväga ootan juba seda, et saaks kringlit või kooki küpsetada.
Jumal on aidanud leida sobiva korteri, mis on väga hea asukohaga, kaks poodi on ühe peatuse kaugusel (üks ühes suunas teine teises suunas), üks pood on väga lähedal. Lisaks on mitmed kaubanduskeskused lähedal. Kui saan ühte kindlasse kohta tööle, siis kahe bussiga sõidan 31 minutit, mis on päris ok. Seal on kaks eraldi tuba, üür on kõvasti odavam ning saame maksta ülekandega, mis on väga hea ja mugav. Lisaks tõenäoliselt võin võtta omal vastutusel ka looma, sest üürileandja pole otseselt öelnud, et ei tohi. Pean muidugi enne olema täiesti veendundud, et suudan looma eest hoolitseda, olgu selleks siis kass või koer või mõlemad. Ma ise igatsen väga koera, sest olen täielik koera inimene ja tean, et koer on rohkem selline ka, kes poeb kaissu ja tahab inimese lähedal olla. Samas, kuna pean ka tööl käima, siis see on natukene keeruline, aga mingit looma ma päris kindlasti tahan. Sest see on minu suur soov ja unistus ja igatsus hoolitseda kellegi eest, kes seda vajab ja igatseb.
Ma usun, et unistused täituvad ja peagi tuleb päev, kus ma saan ka jagada pilte oma lemmikust.