Järgmistel nädalatel Rachel kooli minna ei saanud. Ta pidi veel kaua haiglas viibima, sest tema tervis oli nõrk ja kehvad elutingimused olid jätnud tema kehale sügavad jäljed. Iga päevaga tundis ta end natuke tugevamalt, kuid teekond paranemiseni oli pikk ja vaevaline, kuigi vahepeal juba tundus, et olukord paraneb.
Samal ajal koolis ei olnud Gracelynil kerge. Ta seisis koridoris, kui Amanda ja Julianna tulid talle vastu, irvitades. Amanda oli alati kiuslik ja tänagi ei olnud erand.
“Gracelyn, kuhu sa oma rotist sõbra jätsid?” küsis Amanda mõnitavalt, tema silmad pilkavalt kitsenenud. Ta vaatas Gracelyni üle, justkui ootaks tema reaktsiooni.
Gracelyn peatus ja pöördus ümber, süda tuksudes kiiremini, kuid ta teadis, et ei saa laskuda Amandaga samale tasemele. “Kui sa Rachelit mõtled, siis esiteks ta on siiski inimene nagu sina ja mina,” ütles ta rahulikult, Amandale otsa vaadates, “ja ma ei luba sul teda mõnitada või temast halvasti rääkida. Teiseks see pole absoluutselt sinu asi, kus ta on. Sind ei huvita nagunii keegi peale sinu enda.”
Amanda naeratas külmalt, käed puusas. “Minuga ära seda rotti küll võrdle. Ma olen temast parem.” Ta astus sammu lähemale ja kallutas pead veidi kõrvale. “Mind ei huvita, mida sa lubad või ei luba. Miks peaksin üldse sind kuulama, tatikas? Ma kutsun teda nii, nagu tahan. Sa pole mingi ütleja.”
Gracelyn hoidis endiselt rahu, kuigi tema sees keesid tunded. Ta oli liiga palju kuulnud Amanda ja tema sõprade alandavaid sõnu, kuid täna ta ei kavatsenud vaikida. Ta teadis, et peab Rachelit kaitsma, isegi kui see tähendas, et Amanda pilkavad sõnad võivad talle haiget teha.
“Kahju, et sa selle rotiga sõbrustad,” lisas Julianna, astudes Amanda kõrvale. “Me oleksime palju paremad sõbrad sulle. Meil saad külas käia ja meie peale pole vaja sul raha raisata, sest me ostame ise süüa.”
Gracelyn vaatas neid mõlemaid ja otsustas, et ei lasku nende tasemele. “Mulle meeldib selliste inimestega sõbrustada, kes teavad, mis on tõeline sõprus ja hoolimine,” vastas ta kindlalt, seejärel pöördus ja jätkas rahulikult oma teed sööklasse.
Ta istus lauda, tõmbas koti lahti ja võttis välja oma lõunasöögi. Kiusajate sõnad jäid ta kõrvadesse kummitama, kuid ta teadis, et neil pole mingit jõudu teda murda. Ta mõtles Rachelile, kes oli praegu haiglas, võideldes oma tervise eest. Gracelyn teadis, et tõeline sõprus ei olnud seotud sellega, mida keegi omas või kui palju ta võis pakkuda. See oli seotud hoolimise ja armastusega, mis ulatus kaugemale pinnapealsetest asjadest.
Tüdruk sõi rahulikult oma lõuna ära ja läks tundi. Ta oli koolis alati tubli, talle meeldis õppida ja tema hinded olid alati korras. Tal olid enamasti viied, ja ta oli oma õpitulemuste üle uhke. Lisaks õpingutele aitas ja õpetas ta tihti ka oma klassikaaslasi, kes vajasid abi. Kui keegi mõnest teemast aru ei saanud, siis Gracelyn leidis aega, et istuda nendega koos ja selgitada asju, mida nad ei mõistnud. Ta oli oma südames juba väikesest peale teadnud, et talle oli antud anne õpetada, ning ta kasutas seda igal võimalusel, et teisi aidata. Tema südames oli soov, et kõik võiksid tunda end koolis hästi ja saada võrdset tuge.
Rachel oli koolis keskmine õpilane. Ta sai üldiselt hästi hakkama, kuigi puudus tervise tõttu palju. Nüüd pidi ta mitu nädalat haiglas veetma, sest tema immuunsüsteem oli väga nõrk ja haigused olid tema keha kurnanud. Ta polnud kunagi saanud täisväärtuslikku ravi ja see oli jätnud talle pikaajalised terviseprobleemid.
Gracelyn läks pärast kooli haiglasse. Kui ta lõpuks tema palatisse jõudis, magas Rachel rahulikult, tema hingamine oli rütmiline ja nägu tundus rahulik. Gracelyn istus voodi kõrvale, tundes sügavat kaastunnet oma sõbra vastu. Ta ei teadnud, miks, kuid tundis äkitselt tungivat vajadust Racheli eest palvetada. Ta kummardas pea ja palvetas vaikselt oma südames: “Jumal, palun hoia Rachelit ja aita teda. Paranda ta haavad, mitte ainult füüsilised, vaid ka südame omad. Aita tal tunda, et ta ei ole üksi.”
“Oi, kas ma äratasin su üles?” küsis Gracelyn vaikselt, kui ta märkas, et Rachel avas aeglaselt silmad.
“Oh ei, ma olen täna nii palju maganud, et ongi aeg üles tõusta,” naeratas Rachel väsinult, kuid tema näol oli siiski midagi rahustavat.
“Tore, kuidas sul läheb?” küsis Gracelyn, asetades oma käe õrnalt Racheli käele.
“Ma ei tea,” vastas Rachel, pöörates pilgu akna poole. “Olen nõrk. Tahaks koju minna, aga ma ei saa haigla arvet tasuda ja kardan, et kui ma selle koha, kus ma elan, kaotan, pole mul enam kuhugi minna. Ma tean, et see koht on elamiskõlbmatu, kuid see on kõik, mis mul on. Kui nad selle ära võtavad, olen ma ikkagi võlgu ja majal pole mingit väärtust.”
Gracelyn pigistas õrnalt Racheli kätt, silmis kindlus. “Ära selle arve pärast praegu muretse. See saab tasutud. Kõige tähtsam on, et sina ja su ema saaksite terveks. Ja ära elukoha pärast ka muretse. Kõik saab korda, ma luban.”
Rachel ohkas sügavalt, vaevu usaldades, et asjad võivad tõesti paremaks minna. “Okei… No kui sa nii ütled,” lausus ta lõpuks vaikselt, kuigi mure jäi siiski tema südamesse.
Gracelyn lahkus haiglast, kuid tema meel oli täis mõtteid. Ta teadis, et peab midagi tegema, et Rachelit aidata, ja ta teadis ka, kust alustada. Tema kogudus, kus ta oli aastaid käinud, oli suur ja avatud aitama neid, kes olid hädas. Seal oli tuhandeid liikmeid, inimesi, kes uskusid, et kogukond on tugevam, kui kõik üksteist toetavad. Ta teadis, et kui ta räägiks Rachelist ja tema vajadusest, leiaksid nad koos lahenduse.
Järgmisel pühapäeval, kui teenistus oli lõppenud ja inimesed hakkasid lahkuma, läks Gracelyn julgelt ühe koguduse vanema juurde. “Ma pean sinuga rääkima. See on väga tähtis,” alustas ta.
Vanem naeratas ja viipas teda enda kõrvale istuma. “Mis sind vaevab, laps?”
Gracelyn rääkis südamega, kirjeldades Racheli olukorda ja nende kohutavat eluaset. Ta mainis ka, et Rachel oli mitu nädalat haiglas ja et nende pere ei suudaks haigla arveid tasuda ega oma kodu säilitada. “Ma tean, et see kõlab palju, aga ma usun, et kogudus võiks aidata. Meil on nii palju inimesi, kellel on vajalikud oskused ja vahendid. Ma usun, et me suudame selle vana lagunenud maja asemele ehitada uue ja turvalise kodu,” lõpetas ta, lootes, et vanem kuuleb tema palvet.
Vanema silmad läksid soojaks ja ta noogutas. “Sa oled õigel teel, Gracelyn. Meie ülesanne on aidata neid, kes on hädas. Ma räägin teistega ja me leiame viisi, kuidas aidata Rachelit ja tema peret.”
Gracelyn tundis südames suurt rahu. Ta teadis, et kogudus ei jäta neid hätta ja et Jumal kuulas tema palvet. See oli alles algus, kuid ta teadis, et koos suudavad nad aidata Rachelit ja tema peret.