Järgmisel päeval Rachel kooli ei läinud. Ta pidi päris pikalt haiglas olema, sest kehvad tingimused olid jätnud oma jälje.
“Gracelyn, kuhu sa oma rotist sõbra jätsid?” küsis Amanda mõnitavalt.
“Kui sa Rachelit mõtled, siis esiteks ta on siiski inimene nagu sina ja mina ja ma ei luba sul teda mõnitada või temast halvasti rääkida, teiseks see pole absoluutselt sinu asi, kus ta on. Sind ju nagunii ei huvita keegi peale sinu enda.”
“Minuga ära seda rotti küll võrdle. Ma olen temast parem. Mind ei huvita, mida sa lubad või ei. Miks peaksin üldse sind kuulama tatikas? Ma kutsun teda, nii nagu tahan, sa pole mingi ütleja.” vastas Amanda.
“Kahju, et selle rotiga sõbrustad, me oleksime palju paremad sõbrad sulle. Meil saad külas käia ja meie peale pole vaja sul raha raisata, sest me ostame ise süüa.” lisas Julianna.
Gracelyn aga ei teinud nendest enam välja, vaid sõi oma lõuna ära ja läks tundi. Tüdruk oli koolis tubli. Talle meeldis õppida ja tema hinded olid alati korras. Tal olid enamasti viied. Ta aitas ja õpetas väga palju ka oma klassikaaslasi, et neid aidata julgustada ja toetada. Kui mõni klassikaaslane mõnest teemast aru ei saanud, siis ta püüdis teemasid üle rääkida ja selgitada asju, millest aru ei saadud. Jumal oli andnud talle targa südame ja väga tugeva õpetaja anni juba väikesest peale.
Rachel oli koolis keskmine õpilane. Ta sai päris hästi hakkama, kuigi puudus tervise tõttu palju. Nüüd pidi ta mitu nädalat haiglas veetma, sest tema tervis ja immuunsüsteem oli väga nõrk.
Gracelyn sai loa minna Rachelit vaatama. Kui ta tema palatisse jõudis, siis Rachel magas, kuid Gracelyn palvetas tema eest vaikselt. Ta ei teadnud miks, kuid tundis, et peab seda tegema. Jumal teadis, miks Rachel tema ellu oli tulnud.
“Oih, kas ma äratasin su üles?” küsis Gracelyn.
“Oh ei, ma olen täna nii palju maganud, et ongi aeg tõusta.” naeratas Rachel.
“Tore, kuidas sul läheb?”
“Ma ei tea, olen nõrk. Tahaks koju, sest ma ei saa haigla arvet tasuda ja ma ei taha sellest kohast, kus ma elan, ilma jääda. Tean, et see on elamiskõlbmatu, kuid mul pole mujale minna. Ja kui seegi koht ära võetakse, siis olen ma ikkagi võlgu, sest sellel majal pole mingit väärtust.”
“Ära selle arve pärast küll praegu muretse, see saab tasutud. Tähtis on, et sina ja su ema saaksite terveks. Ja ära elukoha pärast ka muretse. Kõik saab korda.”
“Okei, no kui sa nii ütled.”
Gracelynil oli plaan rääkida koguduses Racheli vajadusest. Gracelyn käis väga suures koguduses, kus liikmeid oli paar tuhat ja teenistustel osales alati vähemalt tuhat inimest. Tema kogudus leidis alati võimalusi, kuidas teisi aidata. Ta teadis oma südames, et üheskoos kogudusega suudavad nad ehitada vana lagunenud maja asemele täiesti uue ja korraliku maja. Koguduses käis palju ehitusmehi, insenere, arhitekte jne.