“Ma olen täiesti kindel, et sul läheb talendisaates hästi. Oma ande maailmaga jagamine pole sugugi halb,” ütles Gracelyn, püüdes Rachelit julgustada.
Rachel vaatas oma õde, kuid tema silmis oli ebakindlus. “Ma tean, olen selles osas rahu leidnud, aga seal on nii palju minust andekamaid ja tublimaid. Ma olen lihtsalt tavaline väike tüdruk.”
“Sa oled väga eriline väike tüdruk. Sul on nii eriline anne,” vastas Gracelyn kindlalt.
“Ma ei usu seda,” lausus Rachel ja allutas pilgu maapinnale, tema hääles kostis kurbus.
“Aga miks? Sinu talenti näevad paljud. Kas keegi on sulle halvasti öelnud?” küsis Gracelyn, püüdes aru saada, mis Rachelit nii madalaks tõmbas.
“Nojah, Julianna ja Amanda teevad koguaeg kommentaare,” vastas Rachel kehvasti, meenutades, kuidas nende sõnad olid teda varem häirinud.
“Tead, Rachel, ma arvan, et nad on lihtsalt kadedad. Nad on targad tüdrukud, aga nad ei ole muusikaliselt andekad sellisel viisil nagu sina. Jah, ka nemad suudavad klaverit või muud muusikalist instrumenti mängima õppida, kuid neil võtab see kauem aega kui sinul,” ütles Gracelyn.
“Arvad?” küsis Rachel, tema hääl muutus natuke lootusrikkamaks.
“Ma olen selles kindel. Sa lihtsalt ei pea seda neile ütlema, eks?” lisas Gracelyn, naeratades.
“Jah, aga mis siis saab, kui kohtunikud panevad kohe iksi, kui ma laulma hakkan?” muretses Rachel, tema hirmud olid endiselt kohal.
“Ei pane, ma ei usu seda. Sa oled selleks liiga andekas,” ütles Gracelyn julgustavalt.
“Olgu, ma kirjutasin talendisaate jaoks ise ühe laulu. Kas mängin?” pakkus Rachel äkki, tema silmad särasid jälle.
“Muidugi, ma ei jõua ära oodata!” vastas Gracelyn ja asus mugavamalt istuma, valmis oma õe esitust nautima.
Rachel istus klaveri taha, tema süda põksus eriliselt. Ta sügavalt hingas sisse ja hakkas mängima. Tema sõrmed jooksid klahvidele nagu nad oleksid loonud omaenda maailma, kus kõik probleemid kadusid. Laul, mille ta oli loonud, rääkis lootusest, armastusest ja usust, et ka kõige tumedamates hetkedes paistab valgus. Iga noot kandis endas emotsioone, mida Rachel oli sügaval südames tundnud.
Laul lõppes, ja tuba jäi vaikseks. Gracelyn oli sõnatu, tema silmad olid suured ja ta oli väga liigutatud. “Mis nüüd? Nii halb?” küsis Rachel, hirmust tulvil.
“Vastupidi, see on nii sügava mõttega lugu. Tüdruk, sa saad veel kuldnupu, ma ütlen sulle,” ütles Gracelyn, hääles oli soojus ja tunnustus.
“Ah, ma ei usu seda,” vastas Rachel.
“Rachel, ära alahinda ennast! Sa oled tark ja andekas tüdruk! See lugu on erakordne,” kinnitas Gracelyn ja tõusis püsti, et õde kallistada. “Sa pead uskuma, et sul on see anne. Tõeliselt palju inimesi armastaks kuulda sinu laulu.”
Rachel vaatas oma õde ja tema hirmud hakkasid kaduma. “Aga mis siis, kui ma ei suuda esitada oma laulu nii hästi, nagu ma tahan?”
“Sellega ei pea sa muretsema. Esinemine on protsess ja iga kord, kui sa mängid, saad sa aina paremaks. Pea meeles, et sa ei esita oma muusikat mitte teistele, vaid iseendale. Sa tahad jagada oma südamest tulevat lugu,” ütles Gracelyn.
Tüdrukud istusid veel veidi aega ja rääkisid muusikast, unistustest ning kõigest, mis neid ees ootas. Gracelyn rääkis oma unistustest kirjutamisest ja loovusest, samas kui Rachel jagas oma mõtteid laulude kirjutamisest ja klaverimängust. Nad mõlemad tundsid, et iga päev, mille nad koos veetsid, tõi neile lähemale nende unistuste täitumise.
Peagi kostus väljast, et vanemad on tagasi tulnud. Tüdrukud läksid koos alla ja jagasid vanematega oma õhtut. Rachel rääkis neile laulu kirjutamisest ning sellest, et ta on valmis osalema talendisaates.
Nende vanemad kuulasid, naeratades, ning nad olid uhked selle üle, kui kaugele Rachel on jõudnud. “Me usume sinusse, Rachel,” ütles ema Hannah. “Oleme kindlad, et sa teed seda suurepäraselt.”
Isa Hannes lisas: “Ja isegi kui sa ei võida, on kõige tähtsam, et sa oled oma muusikaga rahul. See on kingitus, mille Jumal sulle andis, ja sa pead seda väärtustama.”
Rachel noogutas, tema süda täitus rahuloluga. Tal oli nüüd tunne, et ta on valmis. Üheskoos palvetasid nad, et Jumal juhiks teda ning aitaks tal oma andeid parimal viisil jagada.
Järgmisel päeval, kui Rachel läks kooli, oli ta kindel, et kõik, kes temast mõtlesid, olid saanud tunnistajaks tema muutusele. Ta ei lubanud Julianna ja Amanda kommentaaridel enam oma enesehinnangut langetada. Ta uskus endasse ja oma muusikaandesse.