“Mida sa siit otsid? Siia tohivad istuda vaid rikkad inimesed! Sa oled vaene ja räpane! Kao minema!”
Rachel, kes seisis laua ääres, tundis, kuidas tema süda tardus. Need sõnad, mida ütles Amanda, valasid tema hinge külma hirmu. “Kus siin kirjas on, et see koht on vaid rikastele?” küsis ta ettevaatlikult. “Kirjas ei olegi, aga mina juba istun siin! Kao minema! Sa ei sobi meie seltskonda!”
Amanda oli alati olnud domineeriv ja üleolev, kuid Rachel oli alati püüdnud näha temas head. “Amanda, mida ma teile teinud olen?” ei jätnud tüdruk järele, lootes, et suudab tema südant pehmendada. “Sa ei peagi midagi tegema, Rachel. Sa oma olemusega ei kõlba meie juurde. Sa oled vaene,” ütles Amanda, tema sõnad olid nagu lõhkuv klaas.
“Jah, me suhtleme vaid omasugustega, kellel on raha ja korralikud riided, mitte sellised kaltsud nagu sinul,” jätkas Julianna, ja Rachel ei suutnud enam taluda. Tüdruk jooksis nuttes eemale. Tal polnud raha, et lõunat osta, samuti polnud ta kodus juba päris mitu päeva midagi söönud.
Koolipäeva keskpaiku, kui Rachel jalutas hämarates koridorides, kostus talle ootamatult hääl. “Tere!” ütles võõras tüdruk, kelle nimi oli Gracelyn. “Tere! Vabandust, ma lähen kohe ära,” ütles Rachel, valmis minema, kui Gracelyn lisas: “Pole vaja ära minna. Kas sa ei söögi?”
Rachel tundis, et tema hääl murdis läbi tema hirmudest. “Tead…ma…” alustas ta, kuid Gracelyn ei lasknud tal lõpetada.
“Ma saan aru. Tule, ma ostan sulle süüa!”
“Eei… pole vaja. Mul pole kõht tühi,” proovis Rachel end kaitsta.
“On küll, ma tean seda. Sa pole mitu päeva ilmselt söönud. Tule nüüd!” kutsus Gracelyn, haarates Rachelit käest, nagu tuletades talle meelde, et tema väärtus ei sõltu riietest ega rahast.
Oma hirmude ja häbi tõttu ei osanud Rachel peaaegu uskuda, et keegi võiks temast nii palju hoolida. “Oi, näljarott nurub, et keegi talle süüa ostaks! Haa haaa haaa. Vaene Rachel, nii vaene, et ei saa endale süüa osta ja peab kaltse kandma,” hüüdis Amanda, jätkates oma lõbustamist.
Rachel tahtis uuesti minema joosta, kuid Gracelyn hoidis käest kinni. “Ära tee välja! Võtame süüa ja siis ma räägin sulle midagi. Vali siit, mida sa soovid.”
Rachel tellis endale kõige odavama toidu, mis ta leidis. Ta ei tahtnud kellelegi tüliks olla, samuti ei soovinud, et keegi hakkaks teda haletsema.
“Sa unustasid oma magustoidu!” ütles Gracelyn ja naeratas, kui ta lauda istus ja pani lauale taldriku kahe šokolaadikoogi ja apelsini mahlaga.
“Aitäh, aga ma ei tellinudki magustoitu ju ja juua ka ei tellinud,” vastas Rachel segaduses.
“Pole midagi. Ma tahtsin sulle rõõmu valmistada,” ütles Gracelyn, tema hääl oli soe nagu kevadpäike, kuigi parajasti oli sügis.
“Kas sa oled ingel?” küsis Rachel, tema silmad avanesid uudishimu ja segaduse vahel.
“Ei, lihtsalt tavaline laps nagu sina, Amanda ja Julia…”
“Julianna, on mu nimi. Meid küll ära sellega võrdle, meil on kodu, toit, raha, ilusad riided, tema aga on vaene ja räpane kodutu rott! Ja tundub, et sina ka!” ütles Julianna üsna pahaselt.
“Raha ei tee kedagi paremaks ega halvemaks! See, et teil on raha, ei tähenda, et te olete kuidagi paremad.”
“Loomulikult oleme! Aga sina, kirikurott, ei saa sellest muidugi aru, sa oled ju sama vaene nagu Rachel!” vastasid nad, nende naer täitis ruumi, kuid Gracelyn seisis rahulikult, naeratades.
“Kuhu me jäimegi?” küsis Gracelyn naeratades, pöördudes Racheli poole.
“Ma… ma ei saa aru, miks sa minuga nii lahke oled? Neil tüdrukutel on õigus, ma olen tõesti kodutu, räpane ja väga vaene. Ma ei jõua sulle selle toidu eest kunagi tasuda. Ja sa pidid mulle midagi rääkima.”
“Ma olen kristlane, ma usun Jumalasse. Ja ma olen täiesti kindel, et sa oled Jumala kingitus mulle.”
“Mina ja kingitus? Nalja teed? Ma olen pigem raharöövel,” vastas Rachel, tema naer oli täis kibedust ja kahtlust.
“Jah, sa oled kingitus mulle. Ma olen nii palju palunud, et Jumal saadaks mu ellu kellegi, keda ma saan aidata. Ja siin sa oled,” ütles Gracelyn kindlalt, kuid siiski sooja ja toetava hälega.
“Jaa, aga… ma ei tea, mida öelda. Kas Jumal üldse laste jaoks on?” küsis Rachel, tema hääl oli nüüd pehmem, avatum.
“Muidugi on Jumal ka lastele. Mina olen ju ka laps. Ma olen kaksteist. Jeesus ise on öelnud, et laske lapsukesed minu juurde tulla, sest selliste päralt on taevariik.”
“Ma ei tea, mida üldse uskuda. Mu ema on haige ja meil ei ole tihti raha, et süüagi osta. Mu kodu on selline, et sinna ei saa kedagi kutsuda, see on mingi prügimaja hütt. Rikastel on lihtne uskuda, aga minul mitte,” rääkis Rachel, tema hääles oli palju valu.
“Olgu, mõistan sind. Usun siiski, et Jumal tahab sinu elu totaalselt muuta. Sa näed seda peagi,” vastas Gracelyn, silmad säramas lootusest.
Tüdrukud sõid oma lõuna ära ja läksid siis tagasi tundidesse. Nad käisid erinevates klassides ning tunnid lõppesid veidi erineval ajal. Enne koolipäeva lõppu tundis ta sees tugevat ärevust ja ei saanud aru, mida see tähendab. Ta otsustas Gracelyni ära oodata, et koos koju minna. Ta küll ei tahtnud kedagi enda juurde kutsuda, aga miski andis mõista, et ta peab Gracelyni kaasa kutsuma.
Kui Gracelyni tunnid läbi said ja Rachel teda enda juurde kaasa kutsus, oli tüdruk kohe nõus. Ootamise ajal kasutas Rachel aega nii, et kodused ülesanded ära teha nii palju kui ta jõudis. Tema kodused tingimused olid väga kehvad ja vahel oli tal raske keskenduda.
“Gracelyn, ma pean sind hoiatama, et mul on väga kole kodu. Ja ma mõtlen, et päriselt kole, ma ei virise lihtsalt,” ütles Rachel, vaadates oma sõbrannat, kes naeratas kindlalt.
“Ära muretse, ma olen selleks valmis,” ütles Gracelyn, tema naeratus oli julgustav ja rahustav.
Rachelil oli õigus. Ta elas tõesti väga kehvades tingimustes. Maja oli vana ja lagunenud. Aknad olid vanad ja lasid igalt poolt külma sisse. Katus oli kohati auklik, tuule puhangud käisid läbi pragude. Elekter oli majas olemas, kuid valgustus oli väga kehv, seetõttu oli majas suhteliselt hämar ka siis, kui tuli põles. Juhtmed olid väga vanad, ja Rachel mõtles sageli, kuidas see kõik peagi kokku kukkuda võib.
Maja haises ja hallitas seest. Rachel sai üsna vähe koolis käia, sest ta oli tihti haige; enamasti käiski ta haigena koolis, sest ta oleks muidu nii palju maha jäänud. Tal polnud ka arvutit ega telefoni, et õppimist vaadata.
“Ema! Ema, mulle tuli sõbranna külla korraks. Ema?!” hüüdis Rachel, kuid keegi ei vastanud. Tüdruk jooksis ema tuppa. Naine lamas liikumatult voodis. “Ema! EMME!!! Palun ära ole surnud!” karjus tüdruk nuttes, tema hääl oli täis hirmu.
Gracelyn jooksis tema juurde. “Mis juhtus? Kutsume kiirabi!”
“Mul pole telefoni ja mul pole raha, et arsti eest maksta,” ütles Rachel.
“Ära muretse, ma kutsun kiirabi ja küll arve ka tasutud saab!” ütles Gracelyn kindlalt.
Kiirabi oodates vaatas Gracelyn ringi, tema silmad skaneerisid ruumi ja ta mõtles, et ehk saab kuidagi tingimusi paremaks muuta selles majakeses. Ta käis väga suures koguduses ja tundis, et on aeg midagi muuta. Neiu otsustas, et räägib Racheli olukorrast oma vanematele ja uurib, mida saab teha.
“Rachel, ma leidsin laualt selle, see vist on sulle!” ütles Gracelyn ja ulatas Rachelile ühe paberilehe.
“Kiri minu emalt?” oli Rachel segaduses ja üllatunud.