Suvi hakkas vaikselt läbi saama, ja sügis koos uue kooliaastaga hiilis lähemale. Rachel teadis, et peab uuesti minema neljandasse klassi, sest halb tervis oli takistanud tal piisavalt palju koolis käia, et klass lõpetada. Alguses tundus talle mõte klassi kordamisest kurb ja raske, justkui kinnitades tema sisemist tunnet, et kõik on olnud liiga keeruline. Kuid aja jooksul oli ta hakanud leppima. Seda enam, et Gracelyni pere oli tema jaoks muutunud tõeliseks tugisambaks, pakkudes talle armastust ja turvalisust, mida ta polnud varem tundnud.
Tüdruk oli suve jooksul õppinud neid hindama ja armastama. Nad olid tema jaoks midagi palju enamat kui ajutine peatuspaik. Rachel leidis end nende juures esimest korda elus tõelise pere keskel, kus hoolimine oli siiras ja sihikindel. Ta ei tahtnud mõeldagi, et ta võib neist kunagi lahkuda. Ta ei mõelnud enam ka oma endise kodu peale, mis oli vahepeal täielikult renoveeritud ja valmis saanud. Ta ei teadnud sellest midagi. See vana maja, kus hallitus ja vaesus olid ta varasema lapsepõlve lahutamatud kaaslased, oli temast kaugenenud, ja ta ei igatsenud sinna tagasi.
Ühel vaiksel hommikul, kui nad taas köögilaua ääres hommikusööki sõid, vaatas Rachel oma kausi kohal mõtlikult. Mõte uuest kooliaastast ja tema tulevikust oli hakanud tema peas keerlema. Ta ei olnud kindel, mis temast edasi saab, ja see tekitas temas muret. Ta oli kogu suve olnud Gracelyni perega ja kuigi ta tundis end nende juures koduselt, oli ta tuleviku suhtes ebakindel.
“Hannah,” pöördus Rachel ettevaatlikult Hannah poole, kes oli parasjagu Gracelyni jaoks võileiba määrimas, “ma olen terve suve siin elanud ja nüüd hakkab varsti uus kooliaasta. Kas ma pean varsti lastekodusse minema?” Tema hääl oli vaikne ja murelik, justkui kardaks ta vastust.
Hannah vaatas talle soojalt otsa, jättes hetkeks oma tegevuse pooleli. “Oh, kallis Rachel, sa ei pea kindlasti kuhugi lastekodusse minema. See pole üldse plaanis.”
Rachel tõmbas hinge. “Aga mis siis minust saab?” Ta mängis närviliselt oma lusikaga. “Ma olen ju liiga noor, et üksi elada. Ma ei taha sinna vanasse majja enam tagasi minna. See oli nii lagunenud ja seal oli palju hallitust. Siin olen ma palju tervem püsinud.”
Hannah pani oma käe õrnalt Rachelile õlale. “Kallis, sa ei pea muretsema. Sa ei pea üksi elama ja kindlasti mitte sinna tagasi minema. Sa oled siin nüüd meie juures.”
Rachel vaatas teda pisut kahtlustavalt, aga lootusrikkalt. “Kas sulle meeldib siin meie juures?” küsis Hannah, vaadates tüdrukut hellalt.
“Meeldib küll,” vastas Rachel vaikselt, kuid siiralt.
Hannah noogutas rahulolevalt. “Kas sa tahaksid päriselt siia jääda ja meie perre kuuluda?”
Rachel vaikis hetkeks, mõeldes. Ta oli kasvanud koos tunnetega, et ei kuulu kuhugi päriselt. Maria oli küll temast hoolinud, aga vaesus ja puudus varjutasid nende elu. Nüüd, Gracelyni pere juures, tundis ta end esimest korda päriselt armastatuna, kuid endiselt oli temas mingi alateadlik hirm. “Nojah… ma ei tea,” alustas ta ettevaatlikult. “Mulle meeldib siin. Ma tunnen end hästi ja armastatuna. Aga ma olen ju täiesti võõras ikkagi. Te olete minu jaoks võõrad,” sõnas ta aeglaselt.
“Miks sa nii arvad?” küsis Hannah õrnalt.
“Ma… noh, ma olen Gracelyniga suhelnud mõni kuu. Koolis ja nüüd suvel,” vastas Rachel. “See pole piisavalt kaua, et olla päris osa perest.”
Hannah naeratas pehmelt ja raputas pead. “Sa oled meile kallis, ja sellest täiesti piisab, et olla meie pereliige,” ütles ta kindlalt. “Tegelikult meil isaga on sulle üks üllatus.”
“Üllatus?” küsis Rachel, tema silmad hakkasid särama. Ta armastas üllatusi, kuigi tema elus oli neid olnud väga vähe.
Hannah tõi kapi pealt ühe ämbri, mis oli pehme materjaliga täidetud, ja asetas selle Rachelile ette. “See on sulle väike kingitus, aga selleks, et teada saada, mis see on, pead natuke vaeva nägema.”
Rachel asus kohe põnevusega materjali eemaldama. Ta kaevas sügavamale, kuni ilmus välja käsi, mis hoidis ühte fotot. Ta võttis foto ja pööras selle ümber. Fotol oli Hannah, Hannes, Gracelyn ja väike beebi, kes oli süles. Rachel vaatas segaduses.
“Kes see pisike tita seal pildil on?” küsis Rachel, tundes end veidi kohmetuna. Samas tundis ta hinges midagi tuttavat, justkui teaks, kes see beebi oli. “See laps on teie tütar, aga ta näeb väga minu moodi välja…” lisas ta imestunult.
Hannah noogutas õrnalt. “Jah, see pisike tita on sinu moodi, sest see oled sina.”
Rachel oli segaduses. “Mina? Ei… See ei saa olla mina. See pole võimalik,” vastas ta, tema pulss tõusis kiiresti. “Kuidas te seda teate?”
Hannah hingas sügavalt sisse, olles valmis tõeks. “Rachel, me tegime DNA testi ja saime teada, et sina oled tegelikult meie kadunud tütar, Ariel. Sa oled olnud meie südametes kõik need aastad, ja me uskusime, et kaotasime su lennuõnnetuses. Kuid see naine, kes sind kasvatas, päästis su õnnetusest ja võttis sind enda juurde.”
Rachel jäi hetkeks sõnatuks, tema mõtted keerlesid peas. Seda oli liiga palju korraga. Ta tundis pisaraid silmis, kuid mitte ainult kurbusest. Ta tundis segadust, rõõmu ja kergendust samal ajal. “Ma… ma ei tea, mida öelda. Ma kaotasin naise, kes mind kasvatas, ja nüüd selgub, et teie olete minu päris vanemad?” Ta vaatas Hannahile otsa. “Ja Gracelyn on tegelikult minu õde?”
Hannah kallistas Racheli tugevalt. “Me teame, et see on sinu jaoks palju. Ja me ei oota, et sa kohe kõike mõistad. Aga tead, sa oled alati osa meie perekonnast olnud. Sa oled meie tütar.”
Rachel nuuksatas vaikselt, kui emotsioonid temast üle käisid. “Ma juba armastan teid, kuigi ma ei teadnud sellest kõigest. Ja ma tunnen, et kuulun siia. Aga ma olen ikka veel segaduses.”
“See on täiesti arusaadav, kallis,” sosistas Hannah, hoides teda veelgi tihedamalt. “Sul on aega, et kõike seedida. Me ei kiirusta kuhugi. Me tahtsime ainult, et sa tunneksid end koduselt enne, kui me sulle sellest räägime.”
Rachel tõmbas nina ja naeratas nõrgalt. “Te tegite õigesti,” ütles ta tasa. “Kui oleksin varem teadnud, oleksin võib-olla reageerinud teisiti. Aga nüüd… nüüd ma olen valmis.”
Hannah naeratas kergendatult ja paitas tüdruku juukseid. “Meil on ka veel üks küsimus. Kas sa tahaksid, et sinu nimeks jääks Ariel või Rachel? Sinu sünnipäev on tegelikult kümnes mai, mitte kolmas november. Me ei tähistanud seda sel aastal õigel ajal, sest me veel ei teadnud, aga järgmisel aastal tähistame kindlasti.”
Rachel mõtles hetke ja siis lausus kindlalt: “Ma olen üles kasvanud nimega Rachel ja tahan, et see nimi jääks mulle, aga ma tahan ka, et mu nimi oleks Ariel. Kuidas oleks, kui mu nimeks jääks Rachel Ariel?”
Hannah naeratas soojalt. “Rachel Ariel. See kõlab imeliselt.”