“Kuidas sulle endale rohkem meeldib?”
“Ma ei tea, olgu siis Rachel Ariel.”
“Hästi, selleks, et nime muuta on vaja mõned dokumendid täita, see võtab natuke aega, kuid usun, et sügiseks saab kõik asjad tehtud ja sinu uus nimi võib olla Rachel Ariel.”
“Nii tore!”
Hannah ja Rachel tegid internetis avalduse nime muutmiseks, käisid läbi mõned asutused, täitsid pabereid ja nimemuutus võetigi menetlusse. Igasugune paberite täitmine ja erinevates kohtades käimine oli suhteliselt väsitav ja tüütu, kuid tasus ära.
Uuest õppeaastast läks Rachel juba uue nimega kooli.
Tüdrukud said endale uueks õppeaastaks uusi riideid ja muid vajalikke kooliasju. Rachel polnud üldse harjunud sellega, et ta võib kanda täiesti uusi ja parajaid riideid ega pea endale riideid otsima prügikastist või selle kõrvalt, kuigi teinekord oli ta ka sealt väga korralikke riideid leidnud.
Tüdruk oli õnnelik, et ta sai endale päris vanemad. Sellega polnud üllatused veel lõppenud. Tüdrukul polnud õrna aimugi, mis oli saanud majast, kus ta varem elas. Ta oli selle maja isegi unustanud, sest Gracelyni pere juures elamine oli tõeline õnnistus ja tema jaoks see polnud enam võõras pere, vaid ta kuuluski sinna, need olid tema päris vanemad, tema päris õde, tema päris ema ja isa. Ta oli tõeliselt õnnelik ja tänulik. Ta tõesti armastas oma peret, keda ta alles tundma õppis.
Tüdrukul võttis aega enne, kui ta pere täiesti omaks võttis, aga sisimas ta juba teadis, et kuulub sinna, see on tema pere.
Vahepeal oli maja, kus ta varem elas, läbinud totaalse uuenduskuuri.
“Ariel, kas sa tahaksid minna majja, kus sa varem elasid?” küsis Gracelyn. “No ma mõtlen lihtsalt korraks?”
“Oh, ma olen selle juba täiesti ära unustanud, aga me võime ju minna. Elama ma sinna niikuinii enam ei lähe.”
“Muidugi, sa oled meie pereliige,” ütles Gracelyn ja vaatas Arieli natuke kavala näoga.
“Miks sa mind nii vaatad? Kas ma pean sinna majja üksi elama minema?”
“Ei, muidugi mitte, lihtsalt lähme korraks sinna.”
“Olgu.”
Mõne aja pärast jõudsidki tüdrukud aadressile, mis varem oli Racheli koduks olnud. “Kas see on ikka õige aadress?” küsis Ariel imestunult.
“Jah, ma lihtsalt ei rääkinud oma plaanidest sulle.”
“Oot, aga see pole üldse enam selline nagu ta oli?” oli tüdruk ikka veel segaduses.
“Mhmh, ma rääkisin oma kogudusele, et on vaja see maja korda teha. Ja tead, mis veel kõige parem? See maja kuulub sulle. Mitte keegi ei saa seda sinult ära võtta!”
“Kas sa teed nalja? Tahad sa päriselt öelda, et see maja on minu oma? Kas me saame ka sisse minna? See käib nüüd lukus?”
“Jah, mul on võti. ”
“Wow, see maja on nii ilus, korras ja puhas. Ja see pisike aed on ka nii ilus. Kas see on tõesti minu oma?”
“Jah, see on tõesti sinu oma!”
“Aitäh, sulle Gracelyn, aitäh! Ma ei tea, mida öelda. Wow, see maja on nii ilus. See on nii puhas ja korras. Kui suureks kasvan, siis tulen siia elama.”
“Pole tänuväärt, mul on hea meel, et sain midagi sinu jaoks ära teha. Tegelikult ma ei teinud muud, kui kirjutasin meie koguduse listi abipalve ja nii paljud meie koguduse liikmed olid nõus tulema ja aitama. Ma olen nõus, see on tõesti ilus. ”
Tüdrukud veetsid majas mõne tunni ja läksid siis tagasi koju. Rachelist ja Gracelynist olid saanud lühikese ajaga parimad sõbrad, nad olid ju ka õed. Nad hoolisid teineteisest väga, õppisid üksteist usaldama ja armastama.