Hannah registreeris Racheli muusikakooli, ja sellest hetkest alates algas tüdruku muusikaline teekond, mis muutus iga päevaga järjest säravamaks. Rachel oli äärmiselt edukas; tema omapärane lauluhääl ja suurepärane muusika kuulmine panid isegi kogenud õpetajad imetlema. Tüdruk suutis peaaegu kõiki lugusid mängida pärast vaid ühte kuulamist. Ainult harvadel juhtudel pidi ta mõne loo jaoks kuulama seda kaks või isegi rohkem korda, enne kui ta suutis selle klaveril täpselt esitada. Tema anne ei jäänud märkamatuks ning õpetajad kiitsid teda sageli.
Rachel mitte ainult ei õppinud kiiresti, vaid ta ka üllatas õpetajaid, mängides mõningaid lugusid paremini, kui nad ise neid esitasid. See tõi kaasa ühe väga erilise hetke: kui tema klaverimäng oli kooli kontserdil nii hea, et õpetaja Marcia tuli tema juurde ja ütles: “Rachel, ma ei teadnud, et sa suudad mängida nagu professionaal! Sa pead oma andeid tõsiselt arendama.” Need sõnad tõid Rachelile sooja tunde südamesse ning andsid talle julguse rohkem esineda.
Peagi sai Rachel enda jaoks selgeks ka noodikiri. Alguses tundus see talle keeruline, kuid õpetajad, kes aitasid tal uusi lugusid saata, olid suurepärased ja kannatlikud. Iga kord, kui Rachel õppis uusi noote, kasvas tema armastus muusika vastu. Mõne kuu möödudes suunati ta muusikakallakuga klassi, kuna nii õpetajad kui ka tema vanemad mõistsid, et tema oskusi tuleb arendada. Rachel ise ei saanud ka salata, et muusika oli saanud tema elu lahutamatuks osaks.
Ta hakkas nautima muusika olümpiaadidel osalemist, mis muutus tema jaoks võimaluseks jagada oma andeid laiemale publikule. Ta esines mitte ainult oma koolis, vaid ka teistes koolides, kus tema erilist muusikalist tugevust ja annet märgati ning hinnati. Iga esinemine andis talle aina rohkem enesekindlust ning teadmist, et muusika võib tõepoolest puudutada inimeste südameid.
Ühel õhtul, kui Rachel ja Gracelyn istusid oma toas ja harjutasid, ütles Gracelyn ettevaatlikult: “Rachel, palun ära ole pahane, aga ma tegin midagi.”
Rachel tõstis oma pead ja küsis segaduses: “Millest sa räägid?”
Gracelyn vaatas tüdrukut häbelikult ja ütles: “Ma… ma panin su kirja talendisaatesse…”
Rachel jäi hetkeks sõnatuks, enne kui ehmunult vastas: “Mida? Ma ei lähe sinna. Ma ei taha. Päriselt ka.”
Gracelyn püüdis tema hirmu maha rahustada. “Oled sa kindel? See võiks olla suur võimalus!”
“Jah! Miks kõik arvavad, et ma peaksin sinna minema?” küsis Rachel, tema hääles segadus ja ärevus.
“Ma tean, et see tundub hirmutav, aga sa oled hämmastavalt andekas, päriselt ka! Sa võiksid maailmaga jagada oma andi. Ma usun, et sinu muusika puudutaks miljonite südameid,” rääkis Gracelyn innustunult.
Rachel mõtles hetkeks sügavalt järele. Ta teadis, et tal on muusika vastu kirg, kuid saatesse minek tundus talle siiski liiga suur samm. “Jah, aga kas me ei peaks enne Jumalalt küsima, kas see on Tema tahtmine? Palvetame ja kui Jumal tõesti tahab, et ma sinna saatesse läheksin, siis ma lähen.”
Gracelyn noogutas. “See on hea mõte. Ma usun, et kui Jumal tahab, siis ta avab ukse.”
Nii istusid nad oma toas, küünlavalgus loojus ja peegeldus Racheli klaveril, ning hakkasid palvetama. Rachel palus, et Jumal annaks talle selguse, kas ta peaks talendisaates osalema. Ta soovis, et see oleks Tema plaan ja mitte lihtsalt inimeste soov.
Pärast palvet tundis Rachel end rahulikult. “Kas arvad, et Jumal räägib meile? Kuidas me saame teada, kas see on Tema tahtmine?” küsis ta.
Gracelyn vastas: “Mõnikord tunneme me südames, et see on õige tee. Kui see on hea asi, siis ma usun, et Jumal aitab sul selle ära teha.”
Rachel noogutas, tema mõtted käisid ringi, ja nad rääkisid edasi muusikast ja unistustest, mis neil mõlemal olid. Nad naersid ja jagasid oma lootusi, ja mõlemad tundsid, et nende muusikaline teekond on alles algamas.
Aeg möödus ja Rachel hakkas rohkem esinema, temas kasvas enesekindlus, ning tal oli rõõm jagada oma muusikat. Iga esinemine andis talle rohkem motivatsiooni ja julgust, et katsetada uusi stiile ja lugusid. Lood, mida ta esitas, tulid alati südamest ning see kõnetas kuulajaid sügaval tasandil.
Kuid talendisaade kummitas endiselt tema mõtteid. Rachel ei suutnud lõpetada selle üle mõtlemist, kas ta peaks minema või mitte. Nädal möödus, kuid ei olnud mingeid selgeid märke, mis oleksid kinnitanud tema osalemise vajadust. Ta rääkis oma vanematega, ja nad julgustasid teda, kuid andsid talle ka ruumi oma tunnete väljendamiseks.
“Rachel, sa oled meie jaoks väga eriline,” ütles ema ühel õhtul. “Mõtle sellele, kui palju rõõmu sa teistele tood. Iga kord, kui sa mängid, toovad su helid lootust ja armastust. Kui sa tahad, siis mine. Kui sa ei taha, siis see on ka okei. Oluline on, et sa järgiksid oma südant.”
Rachel naeratas ja tänas oma vanemaid nende toetuse eest. Ta teadis, et hoolimata kõigest, mis juhtus, on tal alati olemas armastus ja toetus, mis teda innustab.
Lõpuks, pärast pikka mõtlemist ja palvet, jõudis Rachel järeldusele, et ta on valmis talendisaates osalema. “Ma lähen,” ütles ta kindlalt. “Ma usun, et see on Jumala plaan ja mul on usk, et see on õige asi, mida teha.”
Gracelyn rõõmustas ja kallistas oma õde, mõistes, et Rachel oli astunud sammu, mis muutis tema elu igaveseks. “Ma tean, et sa saad hakkama! Sa teed meid kõiki nii uhkeks,” ütles ta.
Rachel tunnetas taas, et muusika on tema kutsumus ja kui ta nüüd edasi liikuda, siis on tal võimalus oma annete kaudu teistele rõõmu tuua. Ta teadis, et Jumal on tema kõrval, olenemata sellest, kuhu tema tee viib.