Suve lõpp oli tihedalt täis saginat ja ootust. Uus kooliaasta lähenes kiiresti, ja Rachel – või nüüd pigem Rachel Ariel – oli uue elu alguse ees pisut ärevil, kuid ka väga põnevil. Ta teadis, et tema nimi on ametlikult muutumas, ja kuigi protsess oli olnud natuke pikk ja tüütu, täidetud paberite täitmise ja eri asutustes käimisega, oli lõpptulemus seda väärt. Sügiseks võis ta uhkusega kanda oma uut täisnime, Rachel Ariel.
Hannah ja Hannes olid olnud tüdruku kõrval igal sammul, juhatades teda kannatlikult läbi bürokraatia keerulise labürindi. Nad tegid üheskoos internetis avalduse nime muutmiseks, misjärel külastasid mitmeid kontoreid, allkirjastasid pabereid ja lõpuks jõudis kõik ametlikku menetlusse. Rachel tundis end algul veidi ebamugavalt, kuna ta polnud harjunud selliste asjadega tegelema. See maailm, kus dokumentide täitmine ja ametlikud käigud olid tavalised, tundus talle võõras. Tema eelmine elu oli täis nappust ja võitlust ellujäämise eest – maailm, kus kõige tavalisemadki asjad, nagu uued riided või puhas kodu, tundusid kauged unistused.
Kui kõik paberid said lõpuks korda ja uus nimi oli kinnitatud, oli Rachel täis rõõmu ja kergendust. Ta astus uude kooliaastasse mitte ainult uue nimega, vaid ka täiesti uue identiteedi ja enesetundega. Talle tundus, et nüüd võib ta lõpuks hakata iseenda elu elama, ilma pideva mureta tuleviku pärast. Uus nimi tähendas uut algust – mitte ainult paberites, vaid ka südames.
Uue õppeaasta eel oli Rachel saanud Gracelyni perega käia ka koolitarbeid ostmas. See oli tüdruku jaoks midagi uut ja imelist. Ta ei pidanud enam otsima sobivaid riideid prügikastidest või korjama vanu ja kulunud asju, mis polnud kunagi päris tema omad. Nüüd oli tal kapis päris uued ja parajad riided. Ta sai valida endale sellised kleidid ja särgid, mis talle meeldisid ja milles ta end hästi tundis. “See on nagu unenägu,” mõtles Rachel, kui nad poest koju jõudsid ja ta oma uusi asju kappi pani. Ta polnud kunagi varem tundnud sellist külluse tunnet – ja see polnud ainult asjad, vaid ka tunne, et ta on lõpuks hoitud ja armastatud.
Rachel tundis, et tema elu oli lõpuks ometi muutunud millekski ilusaks. Ta oli tõeliselt õnnelik. Gracelyni pere ei olnud enam lihtsalt lahked võõrad, kes andsid talle ajutise peavarju; nad olid tema päris perekond, tema ema ja isa, tema õde. Ta tundis, et kuulub siia. Tema armastus nende vastu kasvas iga päevaga.
Ühel päeval, kui Rachel ja Gracelyn oma toas juttu ajasid, tõstatas Gracelyn ootamatult ühe küsimuse, mis pani Racheli mõtlema. “Ariel, kas sa tahaksid minna ja vaadata maja, kus sa varem elasid?” küsis Gracelyn, mänglevalt, justkui pakkudes midagi põnevat.
Rachel kortsutas veidi kulmu. “Oh, ma olen selle maja täiesti unustanud,” ütles ta mõtlikult. Tõepoolest, ta polnud enam oma vana kodu peale mõelnud. See tundus nüüd nagu kauge mälestus teisest elust, elust, mida ta enam ei igatsenud. “Aga me võime ju minna. Elama ma sinna niikuinii enam ei lähe.”
“Ei, muidugi mitte,” vastas Gracelyn kiirelt ja naeratas salapäraselt. “Sa oled meie pereliige ja jääd siia.” Ta vaatas Rachelile otsa natuke kavala näoga, mis pani Racheli kahtlustavalt kulmu kergitama.
“Miks sa mind nii vaatad?” küsis Rachel. “Kas sa tahad öelda, et ma peaksin sinna majja üksi elama minema?” Ta polnud päris kindel, kuhu see vestlus tüüris, aga Gracelyni nägu reetis midagi huvitavat.
“Ei, muidugi mitte,” vastas Gracelyn kohe. “Aga… ma arvan, et sa peaksid seda maja nägema. Lähme lihtsalt korraks.”
Rachel noogutas, olles veidi uudishimulik. Nad leppisid kokku, et lähevad maja juurde järgmisel päeval. Kui nad lõpuks sinna jõudsid, jäi Rachel seisma ja vaatas segaduses maja, mis seisis tema ees. See polnud sugugi see lagunenud ja masendav hoone, mille ta kunagi maha jättis.
“Kas see on ikka õige aadress?” küsis Rachel imestunult, silmad suurena. Maja, mis tema ees seisis, oli täiesti erinev sellest, mida ta mäletas. Vana ja hallitav hoone oli muutunud ilusaks ja puhtaks. Kõik oli värske ja korras.
“Jah, see on õige aadress,” kinnitas Gracelyn, naeratades veelgi kavalamalt. “Aga ma ei rääkinud sulle kõiki oma plaane.”
Rachel vaatas segaduses majale otsa. “Aga see ei ole üldse enam selline, nagu ta oli,” ütles ta aeglaselt, püüdes mõista, mis oli juhtunud. “Mis toimub?”
“Mhmh,” noogutas Gracelyn, silmis põnev sära. “Ma rääkisin meie kogudusele, et see maja vajab hädasti remonti. Ja tead, mis veel?” Ta tegi väikese pausi, et Rachelile oma järgmisi sõnu kinnitada. “See maja kuulub nüüd sinule. Keegi ei saa seda sinult ära võtta!”
Rachel jäi hetkeks sõnatuks, püüdes seedida kõike, mida Gracelyn just ütles. “Kas sa teed nalja?” küsis ta, peaaegu uskumatult. “Sa tahad öelda, et see maja on päriselt minu oma? Ma võin siia tulla, kui ma tahan?”
Gracelyn noogutas ja tõmbas taskust võtme. “Mul on võti,” ütles ta rõõmsalt.
Rachel oli sõnatu, kui Gracelyn keerutas lukus võtit ja avas ukse. Nad astusid sisse, ja Rachel jäi imetlema, kui ilus ja puhas kõik oli. Toa seinad olid värvitud heledates toonides, põrandad olid puhtad ja kõik nägi täiesti uus ja korralik välja. Aknad lasid sisse rohkelt valgust, ja isegi väike aed maja taga oli hoolitsetud ja rohelusse uppunud.
“Wow,” sosistas Rachel, kui nad edasi tuppa kõndisid. “See on nii ilus… ja nii puhas. Kas see tõesti kuulub mulle?”
“Jah,” kinnitas Gracelyn, jälgides rahulolevalt Rachelit, kelle nägu oli täis siirast rõõmu. “See on tõesti sinu oma.”
Rachel pöördus Gracelyni poole, pisarad silmis, ja kallistas teda tugevalt. “Aitäh, Gracelyn! Aitäh!” ütles ta vaikselt, tema hääl värisedes emotsioonidest. “Ma ei tea, mida öelda… see on lihtsalt nii uskumatu.”
Gracelyn naeratas ja kallistas teda vastu. “Sa ei pea midagi ütlema,” vastas ta soojalt. “Ma olen lihtsalt õnnelik, et sa saad lõpuks midagi, mis on päriselt sinu oma.”
“Kui suureks kasvan, siis tulen siia elama,” lisas Rachel naeratuses, vaadates uuesti ringi. “See koht tundub nüüd nii kodune.”
“Pole tänuväärt,” vastas Gracelyn, “ma olen õnnelik, et sain sinu heaks midagi ära teha. Tegelikult ma ise ei teinudki palju, meie kogudus oli see, kes kõik korda tegi. Nad olid lahkelt nõus aitama, kui ma neile sinu olukorrast rääkisin.”
Nad veetsid majas veel paar tundi, uurides iga nurgatagust ja nautides uut avastust. Tüdrukud olid õdede ja parimate sõpradena üksteisele toeks. Nad olid kiiresti saanud lähedasteks, nendevaheline side kasvas iga päevaga tugevamaks. Rachel teadis nüüd kindlalt, et Gracelyn ja ta pere olid tema jaoks rohkem kui ajutine peatuskoht – nad olid tema päris pere, ja see teadmine täitis ta südame soojuse ja tänutundega.