Viimaks ometi oli kätte jõudnud päev, kui Rachel sai haiglast välja. Kuigi ta oli oodanud seda päeva pikisilmi, oli tal südames siiski rahutus, mis ei lasknud tal täielikult rõõmustada. Tema ema oli endiselt haiglas, kriitilises seisus ja väga raskelt haige. Rachel teadis, et haiglaravi on kallis, ja see mõte ei andnud talle rahu. Ta ei suutnud mõista, kuidas nad selle kõik tasuda saavad, ning tema peas keerlesid pidevalt küsimused, mis puudutasid nende rahalist olukorda.
“Pean leidma töö,” mõtles ta, kui nad koos Hannah’ga haiglast väljusid. “Ma pean vähemalt natuke aitama. Võib-olla saab haiglaarveid osade kaupa tasuda.”
Hannah, kes oli Gracelyni ema ja tüdrukut viimaste nädalate jooksul korduvalt haiglas külastanud, märkas Racheli murelikku nägu. Ta teadis, et Rachel oli läbi elanud raskeid aegu ja tema lapsepõlv ei olnud kerge. Hannah tundis sügavat kaastunnet tüdruku vastu, sest ta mõistis, mida tähendab kaotada lähedane inimene. Aastaid tagasi kaotas ta oma tütre, kes oleks praegu umbes sama vana kui Rachel. Seda valu kandes oli tal nüüd tugev soov Racheli aidata ja talle toetust pakkuda.
“Rachel, kallis,” ütles Hannah õrnalt, kui nad haigla uksest välja astusid. “Kas oled valmis koju minema?”
Rachel vaatas Hannah’le otsa, tema silmis peegeldus segadus ja ärevus. “Koju?” Ta oli segaduses. “Aga ma ei ole ju sinu tütar. Kuidas saaksin ma tulla sinu koju?”
Hannah naeratas soojalt ja pani käe Racheli õlale. “Ei ole tähtis, kas oled minu tütar või mitte. Meie pere jaoks oled sa väga oluline, ja me armastame sind kui oma last. Gracelyn on sinust nii palju rääkinud, ja see teeb meid rõõmsaks, et saad mõneks ajaks meie juurde tulla. Meil on tõesti suur au sind oma koju kutsuda.”
Rachel tundis, kuidas tema südames tekkis midagi uut, midagi, mida ta polnud varem tundnud. Esimest korda elus tundis ta, et teda päriselt armastatakse, mitte kohustusest, vaid tõeliselt lihtsalt tema enda pärast. Tema ema oli küll armastanud teda, kuid elu raskused – vaesus, haigused ja pidev võitlus igapäevase toimetulekuga – olid teinud selle armastuse väljendamise keeruliseks. Nad olid veetnud suure osa ajast lihtsalt kodus, vältides teiste pilke ja hukkamõistu, mis nende kehvade olude tõttu tulid.
Rachel mõtles hetke ja siis noogutas. “Hea küll,” vastas ta vaikselt. “Gracelyn käis mulle peale, et tuleksin teie juurde elama. Võib-olla ongi see hea mõte.”
Hannah naeratas ja avas auto ukse, et Rachel sisse istuda saaks. “See on rohkem kui hea mõte. Meil on tõesti rõõm sind enda juurde võtta.”
Kui nad autosse istusid, oli Rachel endiselt mures ja tema peas keerlesid küsimused. “Aga… kuidas ma hakkama saan?” küsis ta äkki. “Mul pole raha. Kuidas ma saan hakkama, kui mul pole midagi, mida anda või tagasi maksta? Ma pean ju midagi tegema.”
Hannah naeratas soojalt ja raputas pead. “Sa ei pea midagi tasuma, Rachel. See ei ole sinu mure. Ma tean, et oled pidanud liiga palju muretsema asjade pärast, mis pole lapse mureks, ja ma tahaksin, et sa võtaksid aja enda jaoks, puhkaksid ja saaksid lihtsalt olla laps. Kui sa midagi vajad, ma olen alati siin, et sind aidata.”
Rachel ohkas sügavalt. Ta polnud harjunud, et keegi pakkus talle midagi ilma vastutasu ootamata. Tavaliselt oli ta pidanud iga väikese asja eest võitlema, ja isegi siis, kui ta midagi sai, oli see alati kellegi teise vana ja äravisatud kraam.
“Enne kui koju läheme,” ütles Hannah, katkestades Racheli mõtted, “tahaksin ma sinuga poodi minna. Kas see sobib sulle?”
“Poodi?” Rachel vaatas teda üllatunult. “Miks poodi? Mul pole ju raha.”
“See pole probleem, Rachel,” ütles Hannah rahulikult. “Ma ostan sulle mõned riided ja muud vajalikud asjad.”
“Aga… kuidas ma tasun selle eest?” küsis Rachel vaikselt, pea langetades. “Kas kümneaastast võetakse tööle kuskile? Ma tahan aidata.”
Hannah vaatas teda kaastundlikult ja pani käe Racheli õlale. “Kallis laps, sul pole vaja midagi tasuda. Ja tööl käia pole sul samuti vaja. Kui ma saan sinu jaoks midagi teha, siis see teeb mulle palju rõõmu. Ja praegu on kõige olulisem see, et sa puhkad ja taastud.”
Rachel noogutas, kuid tema mõtted olid ikka veel segased. Tal oli raske mõista, kuidas keegi võiks tahta talle nii palju anda, ilma midagi vastu ootamata. Ta oli harjunud, et kõik tuli raske tööga või mitte üldse, ja nüüd tundus see uus reaalsus talle liiga hea, et tõsi olla.
Hannah viis Racheli kaubanduskeskusesse – kohta, kus tüdruk oli harva käinud. Nad kõndisid suurtes poodides ringi, ja Rachel vaatas ringi hämmingus. Ta polnud kunagi näinud nii palju ilusaid riideid ja asju. Tavaliselt leidis ta oma riided prügikastide kõrvalt või sai neid mõnikord heategevusasutustest. Need riided olid alati kas liiga suured, kulunud või katki, aga see oli kõik, mis tal oli.
“Vali endale, mis sulle meeldib,” julgustas Hannah, kui nad ühe riidepoe lettide vahel ringi kõndisid.
Rachel seisis kohmetult, kõhkles. “Aga… see on liiga palju. Ma pole harjunud selliseid asju saama.”
Hannah kummardus ja naeratas soojalt. “Ma tean, kallis. Aga sa väärid seda. Sa oled kasvav laps ja sa vajad riideid, mis on sinu suurusele sobivad ja mugavad. Palun ära tunne end halvasti. Mul on hea meel, et saan sind aidata.”
Nad valisid koos riideid. Rachel proovis mitmeid paare teksaseid, lühikesi pükse, suvekleite ja seelikuid. Ta sai endale ka mugavad jalanõud ja mõned aksessuaarid. See oli talle võõras kogemus – valida ja proovida uusi riideid, mis olid just talle mõeldud.
Pärast tunde poodides veetmist oli Hannah ostnud tüdrukule rohkem, kui Rachel oodata oskas. Tema garderoob täitus asjadega, mis ta elu palju mugavamaks ja rõõmsamaks tegid. Samal ajal kui nad poekotid autosse pakkisid, tundis Rachel end endiselt natuke ebamugavalt. “Seda on minu jaoks liiga palju,” ütles ta murelikult.
“Ära muretse,” vastas Hannah rahulikult, pannes viimase koti auto pagasiruumi. “Seda on täpselt parasjagu. Sa oled kasvav laps ja varsti on need riided sulle väikesed. Ma tahan, et sul oleks kõik vajalik ja et sa tunneksid end mugavalt. See on mulle tõesti oluline.”
Rachel noogutas, aga tema peas tiksus endiselt mõte, et kuidas ta kunagi saaks selle kõik tagasi maksta. Ent samal ajal hakkas ta mõistma, et võib-olla ei pea iga teenele alati vastutasu olema – võib-olla on inimesi, kes aitavad lihtsalt sellepärast, et nad hoolivad.
Nende sõit jätkus, ja Rachel tundis, et tema elu hakkab lõpuks veidi selgemaks muutuma.