Rachel istus haigla koridoris, käed süles, ja tundis, kuidas kõik ümberringi muutus häguseks ja kaugeks. Kõigest hoolimata ei suutnud ta uskuda, et hetked oma emaga võiksid olla nii loetud. Ta oli harjunud elama pidevas muretsuses ja hirmus, kuid nüüd tundus, et see hirm oli saamas reaalsuseks – tema kõige suurem kartus oli kaotada ainus inimene, kes teda siiani oli igal hetkel olemas olnud, ükskõik kui keeruline nende elu ka polnud.
“Rachel, kallis, ole tugev,” sosistas Hannah, kui ta tüdrukut käest hoidis ja vaikselt teda toetas. “Kui sa oled valmis, saad minna oma ema juurde. Ta ootab sind.”
Rachel vaatas Hannah’le otsa, pisarad silmis. “Ma kardan, Hannah. Ma kardan, et… et ma kaotan ta. Ma ei ole valmis selleks.”
“Sa ei pea kunagi olema valmis kaotama kedagi, keda sa armastad,” vastas Hannah õrnalt. “Aga sa pead talle andma võimaluse hüvasti jätta. Ta tahab sind näha, ja see on tähtis. Usu mind, sa oled tugevam, kui sa arvad.”
Rachel noogutas vaikselt, kuigi sügaval sisimas tundis ta end nõrgana. Tema käed värisesid, kui ta tõusis ja hakkas liikuma ema palati suunas. Ta tundis, kuidas tema süda põksus ja rinnus oli klomp, mis ei lasknud tal korralikult hingata. Uks tundus liiga raske avamiseks, justkui oleks see takistuseks tema ja ema vahel. Tahtmatult tekkis mõte, et kui ta ukse avab, muutub kõik pöördumatuks.
Siiski kogus ta kogu oma julguse kokku ja avas ukse. Ema lamas voodis, tema nägu oli kahvatu ja hingamine raske. Kõik tema ümber tundus vaikne ja külm. Rachel astus vaikselt edasi, püüdes hoida pisaraid tagasi, kuid nägi, et ema oli tema kohalolekust teadlik. Maria silmad olid rasked ja väsinud, kuid need avanesid hetkeks, kui Rachel tema juurde jõudis.
“Kallis… tütreke…,” ütles Maria vaevaliselt. Iga sõna tundus kui suur pingutus, justkui oleks tal raske hingata ja iga hingetõmme oli valus. “Mul… on… hea… meel… sind… näha.”
Rachel langetas pea ja istus ema voodi kõrvale. Tema pisarad langesid vaikselt põsele, kuid ta püüdis end tagasi hoida. Ta ei tahtnud, et ema näeks, kui palju valu ta tundis.
“Emme,” sosistas ta, hoides ema kätt oma pihus. “Sa saad terveks, ma tean, et sa saad. Palun ära jäta mind. Ma vajan sind.”
Ema hingeldas raskelt, kuid püüdis edasi rääkida, kuigi iga sõna tuli katkendlikult ja nõrgalt. “Mul… on… aeg… minna. Kuid… ma… tahan… et… sa… teaksid… ma… armastan… sind. Palun… anna… mulle… andeks… kõik… vead, mis… ma… tegin. Palun… anna… mulle… andeks…”
Rachel tundis, kuidas pisarad valasid mööda tema põski alla. Ta raputas pead, hingamine muutus katkendlikuks ja raskeks. “Ma olen sulle kõik andeks andnud, emme. Kõik on andeks antud, sa pole teinud midagi valesti. Sa oled mulle nii palju andnud, isegi kui sul oli raske. Ma vajan sind. Palun ära jäta mind.”
Maria suunas oma pilgu tütre poole ja tema huuled värisesid nõrkusest. “Loe… minu… kirja… seal… on… kogu… tõde. Sa… pead… teadma… seda. Ma… olen… alati… sind… armastanud.”
Need olid Maria viimased sõnad. Ta sulges silmad ja vajus vaikusesse. Rachel istus voodi kõrval ja vaatas, kuidas elu tema ema kehast vaikselt lahkus. Ta käed hakkasid värisema, kui ta mõistis, mis oli juhtunud.
“Emme!” hüüdis ta vaikselt, raputades ema kätt, justkui lootuses, et see suudaks teda veel kord kuulda. “Palun, tule tagasi! Ära jäta mind maha! Palun tule tagasi!”
Kuid Maria ei vastanud. Ta keha jäi liikumatuks ja Rachel mõistis, et tema ema oli igaveseks läinud. Ta ei suutnud enam pisaraid tagasi hoida ja nuttis kibedalt. Ta ei olnud valmis selliseks kaotuseks, ja nüüd tundus maailm talle palju suurem ja üksildasem kui kunagi varem.
Rachel istus oma ema voodi ääres, justkui see oleks tema jaoks ainus turvapaik, ja nuttis lohutamatult. Ta ei suutnud uskuda, et see kõik oli päriselt juhtunud – tema ema, ainus inimene, keda ta tõeliselt tundis, oli läinud. Arst seisis lähedal, vaadates murelikult tüdruku poole, kuid ei tihanud teda katkestada. Ta teadis, et tüdruk vajab aega, kuid samas tundis ta muret ka Racheli tervise pärast. Pikk viibimine haiglas oli tüdrukut juba varem kurnanud ning arst aimas, et liigne stress ja nutmine võivad teda taas haigestuma panna.
“Rachel, ma tean, et see on raske. Ma tean, et sul on valus,” ütles arst lõpuks vaikselt, püüdes tüdrukuga rääkida. “Aga sa ei saa siia jääda. Sa pead minema Gracelyni pere juurde, kus saad puhata ja kosuda.”
Rachel raputas meeleheitlikult pead, hoides oma ema kätt. “Ma ei taha minna! Ema ärkab üles, ta peab ärkama!” hüüdis ta, kuigi tema süda teadis juba tõde. “Ta peab tulema tagasi, ta ei saa mind maha jätta!”
Arst ohkas sügavalt ja astus sammu lähemale, püüdes tüdrukut rahustada. “Mul on kahju, Rachel. Ma tean, et sa soovid seda kogu südamest, aga su ema on läinud. Ta ei ärka enam üles. Ta on nüüd rahus.”
Rachel hakkas veel valjemalt nutma, tema pisarad langesid voodilinale. “Miks?” küsis ta läbi nuuksatuste. “Miks pidi minu ema surema? Kus on Jumal? Miks ta ei tervendanud mu ema? Miks ta lasi tal surra? See pole õiglane!”
Arst vaatas tüdrukut kaastundlikult. “Ma ei tea, miks mõned asjad juhtuvad nii, nagu nad juhtuvad,” ütles ta vaikselt. “Aga mõnikord… mõnikord me ei saa kõigest aru. Ma tean vaid seda, et su ema ei kannata enam. Ta on rahus. Sina aga vajad puhkust ja rahu, et end kosuda. Ma usun, et sa ei taha uuesti haiglasse tagasi tulla, eks?”
Rachel raputas pead, pühkides pisaraid, kuigi tema süda oli kildudeks. “Ei taha jah… aga ma soovin ainult oma ema tagasi,” sosistas ta.
Rachel ei tahtnud endiselt voodist eemale liikuda, kuid lõpuks, pärast pikka veenmist, tõusis ta vastumeelselt püsti. Ta heitis viimase pilgu oma ema kahvatule näole, enne kui astus palatist välja.
Hannah ootas teda koridoris, ja kui Rachel tema poole kõndis, nägi ta kohe, mis oli juhtunud. Ta avas käed ja Rachel jooksis tema embusse, nuttes lohutamatult. Hannah hoidis teda kõvasti ja silitas tema pead. “Mul on nii kahju, kallis. Mul on nii kahju.”
Rachel nuttis Hannah’i käte vahel, tundes, et kogu maailm oli kokku varisenud. Ta ei suutnud uskuda, et ema oli päriselt läinud. Hannah hoidis teda tugevalt, püüdes pakkuda kogu seda lohutust, mida Rachel vajas.
Pärast pikka vaikust ütles Hannah vaikselt: “Sa ei ole üksi, Rachel. Me oleme siin sinu jaoks. Sa võid alati meie peale loota. Sa ei pea sellest üksinda läbi minema.”
Rachel noogutas vaikselt, kuigi tema sees oli sügav tühjus. Ta teadis, et Hannah ja Gracelyn olid tema jaoks olemas, kuid see ei vähendanud kaotuse valu. Ta tundis, et maailm oli muutunud kohaks, kus tal polnud enam ankrut, kust kinni hoida.