“Kallis Rachel!
Kui Sa seda kirja loed, olen mina tõenäoliselt juba surnud. Palun ära muretse. Me kohtume veel, sest ma tean, et Jumal armastab mind ja Sind ka. Rachel, ma olen enda elus väga palju vigu teinud. Palun anna mulle andeks! Ma pean midagi väga tähtsat üles tunnistama. Ma pole Sinu päris ema, ma leidsin Su, kui toimus üsna raske lennuõnnetus ja paljud hukkusid. Ma leidsin Su lennukirusude alt ja tahtsin Sind päästa. Ma ei teadnud, kuidas Su vanemaid üles leida ja otsustasin Su endale jätta.
Rachel mul on nii kahju, et ma ei suutnud võimaldada Sulle elamisväärset elu ja et Sa pidid elama sügavas vaesuses poollagunenud majas, mis oli täis hallitust. Mul on nii kahju, et ma ei suutnud Sulle süüa osta piisavalt. Ma ei suutnud Sulle tagada arstiabi, sest ma ei olnud kindlustatud ja ma ei osanud ka Sind selles osas kindlustada. Nüüd, kui ma seda kirja kirjutan, olen ma ise hullemini haige kui kunagi varem. Mu tervis ei pea selles majas enam vastu. Ma ei osanud elada juba enne Sind ja ma ei suutnud end ka koos Sinuga kokku võtta.
Rachel, ma usun, et Jumal viib Sind Sinu päris vanematega kokku. Ta on mulle seda lubanud. Mul on kahju, et ma rikkusin Su esimesed kümme aastat täiesti ära ja keerasin Sinu tervise tuksi. Jumal aga on kõikvõimas ja ta saab Sind päriselt aidata. Ta saab Su täiesti terveks teha, viia Sind kokku Sinu päris perega ning anda Sulle korralik kodu, võimalus koolis käia.
Rachel ma pean veel midagi tunnistama. Su sünnipäev pole tõenäoliselt novembri alguses, aga ma usun, et Sa saad teada, millal Sul päriselt sünnipäev on. Sa saad tähistada oma päris sünnipäeva, päris perekonna keskel. Rachel mul on tõesti siiralt kahju, et ma Su elu ära rikkusin ja ei proovinud Su vanemaid üles leida. Ma palun siiralt, anna mulle andeks! Palun otsi oma vanemad üles. Soovin, et Sinu edasine elu oleks täis rõõmu, armastust ja headust – kõike seda, mida ma Sulle pakkuda ei suutnud.
Armastusega
Maria”
Rachel istus vaikselt voodil, tema silmad olid pisaratest punased, kui ta hoidis ema viimast kirja oma kätes. Toas valitses vaikus, kuid tema sees oli tõeline torm – emotsioonid, mida ta polnud kunagi varem tundnud, kerkisid esile nagu võimsad lained, mis haarasid ta endasse. Ta teadis, et see kiri muudab kõike. See polnud lihtsalt hüvastijätu kiri, vaid tõde, mida ta polnud kunagi osanud kahtlustada.
Kui ta hakkas uuesti lugema kirja esimesi ridu, hakkasid tema käed värisema. “Ma pole sinu päris ema.” Need sõnad jäid tema meelde kõige tugevamalt. Iga kord, kui ta neid silmadega üle vaatas, muutus maailm veelgi segasemaks. Kuidas ta polnud kunagi midagi kahtlustanud? Miks polnud ta kunagi küsinud oma mineviku kohta? Rachel polnud kunagi tundnud vajadust kahelda Maria armastuses, isegi kui nende elu oli keeruline ja täis vaesust. Nüüd tundus kogu tema lapsepõlv kui üks suur saladus, mis oli alles hakanud lahti rulluma.
Kirjas seisid süüdistused, mida Maria iseendale esitas, ja see oli Rachelile valus. “Mul on kahju, et ma rikkusin su esimesed kümme aastat täiesti ära ja keerasin sinu tervise tuksi,” kirjutas Maria. Rachel hoidis käes paberit, justkui oleks see viimane side naisega, kes oli teda kogu elu kasvatanud, kuigi mitte päris emana. Kas peaks ta nüüd teda vihkama? Kas peaks ta tundma kergendust, et see naine polnudki tema päris ema? Rachel ei teadnud vastuseid, kuid ühes oli ta kindel – ta tundis viha. Viha selle üle, et Maria oli pidanud tõde enda teada ja jätnud ta teadmatusse, viha selle üle, et ta oli pidanud elama vaesuses ja kannatama, teadmata, et kusagil oli võib-olla keegi, kes oleks tema eest hoolitsenud.
“Aga samas…” sosistas Rachel endale. “Ta päästis mu elu.” Need mõtted olid segased, vastuolulised ja võimsad. Kuidas saab keegi, kes päästis sinu elu, olla süüdi selles, et su elu polnud täiuslik?
Rachel mõtles tagasi hetkele, mil Maria oli oma viimastel hingetõmmetel palunud andestust. Ta oli juba siis öelnud: “Ma annan sulle kõik andeks.” Kuid nüüd, lugedes kogu tõde, tundus see andestus palju keerulisem. Ta tundis, et ta peab selle otsuse uuesti läbi mõtlema. Kuid mida see üldse tähendas? Kuidas saab keegi andestada inimesele, kes on kogu tema elu saladuses hoidnud? Või kas see oli üldse andestust vajav tegu, kui see naine oli teinud oma parima, et teda hoida ja kaitsta?
Rachel tõusis voodilt ja kõndis aeglaselt mööda tuba edasi-tagasi, käes endiselt kortsus kiri. Toas oli vaikne, ainult kella tiksumine täitis ruumi, kuid tema peas keerlesid tuhanded mõtted. Ta astus garderoobi juurde ja tõmbas lahti ühe sahtli. Seal, peidus värskelt soetatud riiete vahel, leidis ta väikese roosade kaantega piibli, mille Hannah oli talle hiljuti kinkinud. Rachel polnud seda veel päriselt avanud. Ta polnud kunagi sügavalt Jumalasse uskunud, kuigi tema elu oli olnud täis raskusi. Nüüd tundus see kõik tema jaoks segane ja kauge, kuid samas ka lootustandev.
Rachel istus piibel süles ja pöördus vaikse palvega Jumala poole: “Okei, Jumal… kui Sa tõesti oled olemas, kui Sa oled tõeline, siis ma tahan andestada. Palun aita mind selles.” Tema hääles oli meeleheide ja lootus. Ta teadis, et vajab midagi, millest kinni hoida, kuid ta ei teadnud veel täpselt, kuidas seda leida.
Ta vaikis hetkeks, hingates sügavalt sisse. “Ja… kui Sa saad, siis ütle talle, et ma olen talle andeks andnud. Ütle talle, et mul on kahju, et ma ei saanud talle öelda, kui palju ma teda armastasin.” Rachel sulges silmad, püüdes leida oma südames rahu. Hetk hiljem tundis ta, justkui oleks kogu tema kehasse laskunud soe ja rahustav tunne – midagi, mida ta polnud pikka aega tundnud. See oli midagi enamat kui lihtsalt rahu, see oli leppimine. Leppimine iseenda, oma mineviku ja Maria tehtud vigadega.
Rachel teadis, et kõik ei lahene kohe, ja et ees on veel pikk tee, kuid ta tundis kergendust. Ta teadis, et andestamine polnud lihtne, kuid ta tundis, et see oli võimalik. Kõik, mis oli juhtunud, oli keeruline ja valus, kuid see oli osa tema teekonnast.
Väsimus hakkas tema kehale lõpuks mõju avaldama. Ta pani kirja ettevaatlikult lauale ja tõusis, et panna endale ööriided selga. Ta seisis veel hetkeks akna juures, vaadates välja öhe. Linn oli vaikne, tähed särasid taevas, ja kogu maailm tundus hetkeks rahulik.
Enne voodisse pugemist heitis ta pilgu toa nurka, kus oli Maria vana kohver – see, mis oli täis kõikvõimalikke asju, mida Maria oli aastate jooksul kogunud. Seal võis olla vihjeid tema päris vanemate kohta, aga Rachel ei olnud veel valmis sellele mõtlema. Võib-olla homme, mõtles ta endamisi.
Lõpuks, kui ta puges teki alla, tundis Rachel oma südames rahu, mida ta polnud pikka aega tundnud. See rahu oli midagi sügavat ja tõelist, midagi, mida oli raske sõnadesse panna. See polnud lihtsalt väsimusest tingitud rahunemine – see oli leppimine, teadmine, et ta oli valmis andestama ja edasi liikuma. “Aitäh,” sosistas ta viimase mõttena enne magama jäämist.