Esimene koolipäev algas Racheli jaoks küll eriliselt, kuid ühtlasi tundis ta, et vanad probleemid kippusid tema juurde tagasi tulema. Kui ta ja Gracelyn kooli läksid, olid nad kõikjal tähelepanu keskpunktis. Uued riided ja värske nimi tundusid andvat Rachelile uut enesetunnet, kuid mõne koolikaaslase sõnad kätkesid endas tuttavat kibedust, mis ta hinges peidus oli. Amanda ja…

Suve lõpp oli tihedalt täis saginat ja ootust. Uus kooliaasta lähenes kiiresti, ja Rachel – või nüüd pigem Rachel Ariel – oli uue elu alguse ees pisut ärevil, kuid ka väga põnevil. Ta teadis, et tema nimi on ametlikult muutumas, ja kuigi protsess oli olnud natuke pikk ja tüütu, täidetud paberite täitmise ja eri asutustes…

Suvi hakkas vaikselt läbi saama, ja sügis koos uue kooliaastaga hiilis lähemale. Rachel teadis, et peab uuesti minema neljandasse klassi, sest halb tervis oli takistanud tal piisavalt palju koolis käia, et klass lõpetada. Alguses tundus talle mõte klassi kordamisest kurb ja raske, justkui kinnitades tema sisemist tunnet, et kõik on olnud liiga keeruline. Kuid aja…

Järgmisel hommikul, kui pere istus koos köögilaua ääres, pakkus õhustik justkui rahu ja soojust. Rachel, kes istus vaikides, tundis siiski raskust oma südames. Ta hoidis käes ema viimast kirja, mõeldes, kuidas seda oma uuele perele jutustada. Ta teadis, et peab sellest rääkima – see kiri oli tema jaoks oluline. Tüdruk kogus end ja vaatas Hannahile…

“Kallis Rachel! Kui Sa seda kirja loed, olen mina tõenäoliselt juba surnud. Palun ära muretse. Me kohtume veel, sest ma tean, et Jumal armastab mind ja Sind ka. Rachel, ma olen enda elus väga palju vigu teinud. Palun anna mulle andeks! Ma pean midagi väga tähtsat üles tunnistama. Ma pole Sinu päris ema, ma leidsin…

Rachel oli vaikselt, tema mõtted keerlesid valu ja segaduse ümber. Ta astus haigla uksest välja, tundes, justkui oleks ta jätnud osa endast sinna maha. Perekond asetas tüdruku vaikselt autosse, ja sõit kodu poole algas. Tüdruku pisarad ei olnud veel kuivanud, ning ta vaatas tühja pilguga auto aknast välja. Kõik tundus nii kauge ja võõras, justkui…

Rachel istus haigla koridoris, käed süles, ja tundis, kuidas kõik ümberringi muutus häguseks ja kaugeks. Kõigest hoolimata ei suutnud ta uskuda, et hetked oma emaga võiksid olla nii loetud. Ta oli harjunud elama pidevas muretsuses ja hirmus, kuid nüüd tundus, et see hirm oli saamas reaalsuseks – tema kõige suurem kartus oli kaotada ainus inimene,…

Viimaks ometi oli kätte jõudnud päev, kui Rachel sai haiglast välja. Kuigi ta oli oodanud seda päeva pikisilmi, oli tal südames siiski rahutus, mis ei lasknud tal täielikult rõõmustada. Tema ema oli endiselt haiglas, kriitilises seisus ja väga raskelt haige. Rachel teadis, et haiglaravi on kallis, ja see mõte ei andnud talle rahu. Ta ei…

Rachel istus haiglavoodis, tundes, kuidas palavik endiselt tema keha kurnas. Ta vaatas tühjalt öökapil lebavat kirja, mille Gracelyn oli leidnud nende kodu köögist. Ta oli juba mitmel korral selle võtnud kätte, vaadanud seda tähelepanelikult, kuid mitte kordagi avatud ega lugenud. Midagi kirja olemuses, see teadmatus, mis seal kirjas olla võis, tekitas temas ärevust ja hirmu….

Järgmistel nädalatel Rachel kooli minna ei saanud.  Ta pidi veel kaua haiglas viibima, sest tema tervis oli nõrk ja kehvad elutingimused olid jätnud tema kehale sügavad jäljed. Iga päevaga tundis ta end natuke tugevamalt, kuid teekond paranemiseni oli pikk ja vaevaline, kuigi vahepeal juba tundus, et olukord paraneb.  Samal ajal koolis ei olnud Gracelynil kerge….