Järgmisel hommikul, kui pere istus koos köögilaua ääres, pakkus õhustik justkui rahu ja soojust. Rachel, kes istus vaikides, tundis siiski raskust oma südames. Ta hoidis käes ema viimast kirja, mõeldes, kuidas seda oma uuele perele jutustada. Ta teadis, et peab sellest rääkima – see kiri oli tema jaoks oluline. Tüdruk kogus end ja vaatas Hannahile…

“Kallis Rachel! Kui Sa seda kirja loed, olen mina tõenäoliselt juba surnud. Palun ära muretse. Me kohtume veel, sest ma tean, et Jumal armastab mind ja Sind ka. Rachel, ma olen enda elus väga palju vigu teinud. Palun anna mulle andeks! Ma pean midagi väga tähtsat üles tunnistama. Ma pole Sinu päris ema, ma leidsin…

Rachel oli vaikselt, tema mõtted keerlesid valu ja segaduse ümber. Ta astus haigla uksest välja, tundes, justkui oleks ta jätnud osa endast sinna maha. Perekond asetas tüdruku vaikselt autosse, ja sõit kodu poole algas. Tüdruku pisarad ei olnud veel kuivanud, ning ta vaatas tühja pilguga auto aknast välja. Kõik tundus nii kauge ja võõras, justkui…

Rachel istus haigla koridoris, käed süles, ja tundis, kuidas kõik ümberringi muutus häguseks ja kaugeks. Kõigest hoolimata ei suutnud ta uskuda, et hetked oma emaga võiksid olla nii loetud. Ta oli harjunud elama pidevas muretsuses ja hirmus, kuid nüüd tundus, et see hirm oli saamas reaalsuseks – tema kõige suurem kartus oli kaotada ainus inimene,…

Viimaks ometi oli kätte jõudnud päev, kui Rachel sai haiglast välja. Kuigi ta oli oodanud seda päeva pikisilmi, oli tal südames siiski rahutus, mis ei lasknud tal täielikult rõõmustada. Tema ema oli endiselt haiglas, kriitilises seisus ja väga raskelt haige. Rachel teadis, et haiglaravi on kallis, ja see mõte ei andnud talle rahu. Ta ei…

Rachel istus haiglavoodis, tundes, kuidas palavik endiselt tema keha kurnas. Ta vaatas tühjalt öökapil lebavat kirja, mille Gracelyn oli leidnud nende kodu köögist. Ta oli juba mitmel korral selle võtnud kätte, vaadanud seda tähelepanelikult, kuid mitte kordagi avatud ega lugenud. Midagi kirja olemuses, see teadmatus, mis seal kirjas olla võis, tekitas temas ärevust ja hirmu….

Järgmistel nädalatel Rachel kooli minna ei saanud.  Ta pidi veel kaua haiglas viibima, sest tema tervis oli nõrk ja kehvad elutingimused olid jätnud tema kehale sügavad jäljed. Iga päevaga tundis ta end natuke tugevamalt, kuid teekond paranemiseni oli pikk ja vaevaline, kuigi vahepeal juba tundus, et olukord paraneb.  Samal ajal koolis ei olnud Gracelynil kerge….

“Tere!” ütles arst. “Teie kutsusite mind?” “Jah!” ütles Gracelyn, käed närviliselt põlvedel. Tema hirmud olid justkui varjud, mis kummitasid igat tema mõtet. Arst läks voodis lamava inimese juurde. Naine, Racheli ema, oli teadvuseta, tema nägu oli väsinud ja kahvatu. “Kas elate mõlemad siin?” küsis arst, tõstes oma pilgu Gracelynile ja seejärel Rachelile. “Ei, ainult mina.”…

“Mida sa siit otsid? Siia tohivad istuda vaid rikkad inimesed! Sa oled vaene ja räpane! Kao minema!” Rachel, kes seisis laua ääres, tundis, kuidas tema süda tardus. Need sõnad, mida ütles Amanda, valasid tema hinge külma hirmu. “Kus siin kirjas on, et see koht on vaid rikastele?” küsis ta ettevaatlikult. “Kirjas ei olegi, aga mina…