Järgmisel hommikul hommikusöögi ajal jutustas ta kirjas Gracelynile ja tema perele. Ta andis neile kirja lugeda.  “Oh, mul on nii kahju, et Sa seda kõike oled pidanud läbi elama.” sõnas Hannah, kes lõpetas kirja lugemise.  “Ma ei tea, mida Sa tunned, ma ei tea isegi seda, mida Sulle öelda ja kuidas Sind lohutada. Sa oled…

Kirjas seisis:  “Kallis Rachel! Kui Sa seda kirja loed, olen mina tõenäoliselt juba surnud. Palun ära muretse. Me kohtume veel, sest ma tean, et Jumal armastab mind ja Sind ka. Rachel, ma olen enda elus väga palju vigu teinud. Palun anna mulle andeks! Ma pean midagi väga tähtsat üles tunnistama. Ma pole Sinu päris ema,…

“Rachel, Rachel!” kostus hääl, kuid tüdruk ei kuulanud. Ta istus oma ema voodi ääres ja nuttis. Ta ei lasknud end lohutada. Ta ei tahtnud voodist eemale tulla, vaid oma ema juures olla. Arst püüdis teda eemale kutsuda, kuid tulutult. Ta teadis, et kui tüdruk jätkab seal, on ta varsti haige ja peab jälle mitu nädalat…

Väike tüdruk tundis kõigest hoolimata end süüdi, et tema jaoks võõrad inimesed, teevad temale nii palju head. Ta oli harjunud sellega, et teised mõnitavad teda tema välimuse, riietuse, kodu jne pärast.  Tüdruk polnud kunagi käinud lasteaias ja see, et ta kooli sai, oli suur ime. Tüdruku ema küll tegeles veidi temaga, kuid väga palju tööd…

Viimaks ometi oli kätte jõudnud päev, kui Rachel sai haiglast välja. Tema ema oli endiselt kriitilises seisus ja väga raskelt haige. Tüdruk muretses oma südames ikkagi, kuidas kogu see haiglas oldud aeg tasutud saab. Talle ei mahtunud pähe, et keegi teine võib aidata seda tasuda. Ta mõtles, et peab hakkama tööl käima, et kasvõi osade…

“Kiri.” mõtles Rachel. “Gracelyn leidis köögist kirja minu emalt.” Kiri oli tüdrukul endiselt pükste taskus. Kõrge palaviku tõttu oli arst tüdrukule selga pannud haigla riided, et oleks kergem palavikku alla saada. Tüdruku enda riided olid toolil. Need olid vanad ja kulunud, kohati isegi katki. Tüdruk tõusis voodist, et võtta pükste taskust see kiri. Ta vaatas…

Järgmisel päeval Rachel kooli ei läinud. Ta pidi päris pikalt haiglas olema, sest kehvad tingimused olid jätnud oma jälje. “Gracelyn, kuhu sa oma rotist sõbra jätsid?” küsis Amanda mõnitavalt.  “Kui sa Rachelit mõtled, siis esiteks ta on siiski inimene nagu sina ja mina ja ma ei luba sul teda mõnitada või temast halvasti rääkida, teiseks…

“Tere!” ütles arst. “Teie kutsusite mind?”  “Jah!” ütles Gracelyn.  Arst läks voodis lamava inimese juurde. Naine oli teadvuseta.  “Kas elate mõlemad siin?” küsis arst?  “Ei, ainult mina.” lausus Rachel. “Gracelyn tuli ainult korraks.”  “Me peame su ema kindlasti ära viima, kas sul on kedagi veel siin?”  “Ei, kas ma saan kaasa tulla?”  “Jah, saad korraks…

“Mida sa siit otsid? Siia tohivad istuda vaid rikkad inimesed! Sa oled vaene ja räpane! Kao minema!”  “Kus siin kirjas on, et see koht on vaid rikastele?” küsis tüdruk. “Kirjas ei olegi, aga mina juba istun siin! Kao minema! Sa ei sobi meie seltskonda!” “Amanda, mida ma teile teinud olen?” ei jätnud tüdruk järele. “Sa…